Üle pika pika aja blogin jälle mobiiliga. Mul on totaalne tuju selleks ka praegu. Esiteks on mul meeletult pilte siia toppida (moblast otse on see kõige lihtsam).
Kool on hull. Aga ma püüan. Eile oli eurovisiooni 1. poolfinaal + päeval oli klaveris eksam. Olin mega närvis. Ainult üks lugu tuli normaalselt, aga ma sain 4, pole veel kunagi nii rahul olnud sellise hindega. Jesss!!!!
Aga magasin vähe, sest vaatasin eurovisiooni. Lemmik oli Albaania.
Muidu olin veitsa mures, sest mul oli maksimum 4 järeltööd täna. Päriselt tegin geo 4`jale. Koju sain ühe järeltöö, nagu minu esimene kodune kontrolltöö. Homme 8. tund lähen eesti keele järeltööle. Naljakaks teeb asja see, et lähen sinna vähemalt 8. kord. Pole kordagi veel halva hinde pärast käind, alati mingi puudumise pärast. Loodusõpetuse järeltöö on teisipäeval 8. tund. Tulevad alles pikad päevad. Reedel tuleb niisama matas KT.
Täna oli loodusõpetuses õuetund. Tegime Milla-chi’ga pilte.
Koolipäev väsitas täna kõiki täiega kuigi oli suht tavaline päev. Bo peaaegu…v.a. et ma 2,5 h kauem koolis olin. Homme on loovtööde kaitsmine. See on päris karm värk. Annan endast parima.
Mis siis öelda..tööd on palju, annan lõpuni endast parima.
Pealkiri viitab sellele, mida siit postitusest leida võib. Muhaha..
Tänane on minu jaoks ühest küljest mase olnud. Mitte nüüd nii hullult. Aga ürita alustada päeva nii, et 2 unenägu vihjavad selgelt su suurimale unistusele (mille täitmine on väga väga raske) ja sa näed unes, et need täituvad ja ärkad üles ja näed, et see pole enam reaalsus. K O H U T A V.
Ma suht olen terve tänase päeva selle präast masetsenud, nutnud palju ja.. noh, guess somebody like me has big dreams. Ma ei suuda leppida reaalsusega, ma nii tahan. Ja samas ütlen endale, et miks peaksid sina, suvakas, saama selle unistuse täidetud kui nii paljud (tuhanded) üritavad ja ei saa. Mul on eeliseid aga ka mitte.
Asi on auditionides. Võistlustest, mis võtavad bändidesse uusi liikmeid. Minu lemmikbändid Jaapanis teevad selliseid auditione. Ja asi ei ole mignis minu eelistuses, avdia si on selles, et selles on kinni mu elu, unistused, mõtted ja tahe. see on täpselt see kuhu ma kuulun. Jaapanis on see koht. Ja ma tunnen südames, et kui ma oleksin jaapanlane , oleks mu saatus niivõrd teine. Ma üritaksin juba praegu pääseda sinna bändi. Suurim probleem seisneb selles, et ma ei oel jaapanlane ja ei ela seal ja hetkeks, kui ma sinna jõuan, olen kenasti nii vana, et oleks viimane võimalus unistust püüda. Ja see tundub ka sellistes oludes vägagi..raske. Appi..
Ma arvan, et keegi ei suudagi mind mõista. Aga unistused..need on vaid igale ühele erinevalt. Ma lihtsalt ei saa. Ma vaatan neid tüdrukuid, kes on seal bändis ja ma mõtlen,e t ma nii tahan neid tunda ja ma tahan olla seal koos nendega, tahan laulda, tahan olla osa muusikavideost, tahan tantsida. Ma tunnen, et mu süda on seal. Ma ei saa midagi teha..
1. unenägu – Olin paari klassiõega kuskil suvakas kooli vahekoridoris. Me olime staarid (XD) ja olime ühes Morning Musume (bänd) muusikavidoes (Maji Desu Ka Ska). Ma ütlesin “Wow, Milla. Tegelt me oleme tegijad ju!” Midagi taolist. Ent vingusin, et tahan muusikavideodes osaleda (vms..).
2. unenägu – Ma olin auditionil, Tsunku istus kalveri taga, ma küsisin igasuguseid küsimusi ja küsisin, kas see on OK, et ma jaapanlane pole ja laulsin talle hääleharjutusi; enda arust ei tulnud need väga hästi välja (häält polnud väga), aga ta kiitis ja ma olin väga väga õnnelik. Hiljem ütlesin jaapani keeles talle “cha, mata” või miskit vähe mitte-viisakamat ja ta parandas mind ja mul oli siuke tunne “Appii, kas ma just päriselt eksisin Jaapani viisakusreeglite vastu ja veel temaga rääkides..”
Yes….ma tahan ruttu Jaapanisse, aga saan alles 2-3 aasta pärast (ei viitsi arvutada). Viimasel ajal ongi totaalselt selline tunne, et iga päevaga tahan järjest rohkem. Kui ma mõtlen Jaapani peale, siis minu jaoks avaneb üks suur ilus linn, karaokeklubisid, purikura fotoautomaate, suuri pilvelõhkujaid, hiiglasuuri kaubanduskeskuseid, patseerivaid koolivormides lapsi ja nunnusid inimesi täis. Kindlasti pilt täis igasugu asju, mida teie omas pole. Sest minu kujutlusvõime suudab praegu juba enamat. Kui ma aga kujutan ette ükskõik mis muud riiki, on samasugune ettekujutatav pilt tühipaljas. Jaapani puhul on sinna koondunud kõik minu mälestused ja teave sellest. Ja ma arvan, et sellepärast ongi minu tundeid väga raske mõista. Inimesed peavad mind “Jaapani hulluks”, kahjuks pole nad pole veel seda õiget hullust minu sees kohanud ja see, mida nad näinud on, on vaid tükike.
Üks mu klaveri suvepaladest, millega ma “in love” olen, maailma parimast draamast “Hana Yori Dangost”, see muusika käis igast kurbadel, üksikutel ja deepidel hetkedel ja am ei suuda ära oodata, et seda mängida (juba ürtasin kalveril, sest see on üks mu suvepalasid, mis endale valisin)
BTW, homme on klaverieksam ja ma veits olen mures, aga õnneks ainult veits. Veel mõni päev tagasi olin ma totaalselt oskamatu ühe loo suhtes, aga endiselt imed juhtuvad ja kõik on võimalik. Siis ütles klaveriõpetaja mulle, et ei tea, kas saangi eksamit teha (vastasel juhul jääksin istuma), aga ma olen kindel, et saan. Nüüd oskan kõiki lugusid päris hästi. Olen mõnda aega olnud koolivaba ka, et harjutada. Mulle meeldib klaverit mängida, see on vahest raske, aga liiga hea, et mitte pingutada. Eriti hull on olnud see aasta, aga ma tean täpselt miks. Asi on selles, et oli 4x nädalas muusikakool. See võtab meeletult aega ja energiat, et iga päev käia seal. Edasi-tagasi jalutamine ja üksikud tunnid võtsid kokkuvõttes kõvasti rohkem energiat kui paaril päeval mitmeks korraks käimine. Mul oli veel nii palju muud, mida teha, kuna ma pingutasin koolis ja käisin paljudel võistlustel ja tegin lisatööd ja käisin noortekatel LIFTIS ja pühapäeviti kirkus ja tegin seal lastetööd või isegi ülistust ja lisaks oli vahest vaja kodus teha tööd (läbi aastate on mul iga päev kohustus toita ja hoolitseda oma loomade eest + kord nädalas kraamida nende puuri), lisaks sellele kutsusid sõbrad mind mitu korda nädalas õue ja nädalavahetusel on sõbrad tähtsamad kui kohustused. Vahest oleks olnud ka hea magada. Jaapani keele õppimise aga plaanisin hoopis selleks suveks. Suvi on see aasta minu jaoks alles midagi tähtsat. Minu jaoks on see ühtaegu lähedal ja kaugel. Lähedal, sest ainult mõni nädal ja ma ei jõua sellele isegi keskenduda, kui koolis ja muusikakoolis selline tempo taga jookseb. Kaugel on ta sellepärast, et ma tean kui mitu õudsat asja (eksamid, haah homme lõpevad õnneks) veel teha on. See informatsioon on homse seisuga juba enam-vähem aegunud. Lepin endaga siis kokku, et natuke veel. Need ohjeldamatud kontrolltööd koolis ja see loovtööde kaitsmine, mis on väga julm. Nüüd tegelikult on koolis suuremat jama ja tuuseldamist täpselt nädal. Järgmise nädala teisipäeval on hinded ka väljas.
Oh küll kevad läheb ikka kiiresti. Iga kevad, mida ma alati nii kaua olen oodanud, paneb mõtlema, et küll see ikka läheb kiiresti. Ma niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ootan suve. Ma tahan lihtsalt jäätist süüa ja ujuda ja täiega jaapani keelt õppida ja olla juba eemal kõikidest rasketest kohustustest. See suvi tuleb ka sellepärast lõbus, et asi, mis igal suvel alates 4. klassist on olnud mu suurim mure, on nüüd mu väikseim. Ma saan ilmselt terve suve muretult lasta. Jess. noh. Ahjaa ja se emure on klaveri suvepalad. See aasta olen ma valinud palad, mille ära õppimist am ei suudagi enam ohjeldada, sest kõik need on mingist otsast Jaapaniga seotud & mega-mega ilusad. Hehe, guess who is smart now? :D
Järgmine, mida ma olen korra juba siia blogisse postitanud:
Pole enam ammu midagi kirjutanud. Kuigi mul järjehoidjates on kõik lehed, kus käin (v.a. facebook miskipärast o_O) ja igakord olen WordPressi ka avanud, aga kunagi polnud õiget tuju, et kirjutada. Vahepeal niisama uurisin eelmisi kirjutusi ka.
Praegu võiks öelda, et on rasked ajad. Täna oli päris paha tuju mul – kurb. Ma olin terve päeva nii väsinud, ma ärkasin viimasel minutil (7.30), see on see aeg, kui tavaliselt kooli hakkan minema. Viivitasin veel 10 minutit ja vaatasin suurest toast telekast ilmateadet ja uudiseid. Kulub hommikuti ära küll :)
Selle kõrvalt üks unistus (väiek salasoov või plaan), mis mulle nii palju rõõmu tekitas ja mind terve päeva jaoks üleval hoidis ja energiat andis ja mida ma ootasin nagu..aastaid(??), ei läinud täide ja kui ma sain sõnumi, et “sorri, ei saa ikka”, siis oli küll tunne, et terve päev oli raisatud.
Inimeseõpetuses oli kohutav mindkill mulle. Sesmõttes, et ma ei tea mis saab. Mingi teema oli, et tegime avatud materjalidega töölehte ja kuna ma olin kaua puudunud (ei tea täpselt kas 2 või 3 nädalat), siis mingit uut teemat ma sealt teha ei saanud, raamatus selle kohta ka sõnagi polnud ja järelikult kuskilt vaadata polnud. Kui vaatasin ette- ja tahapinkidesse, panin tähele, et neil oli varemalt mingi tööleht täidetud selle kohta ja läksin õpetajaga rääkima, et ma ei saa nõid ülesandeid teha. Ta ütles, et ma ei teeks. Samas lootsin, et kasutan kellegi töölehte, kui tal selle järgi need ülesanded tehtud on ja see oli mu viga. Ma arvasin, et äkki õpetaja (ma ei saanud üldse aru lihtsalt) paneb halvema hinde kui ma neid ülesandeid ei tee (missiis, et ei saakski). Ma kasutasin tagapingi tüdruku lehte ta lahkel loal (ta ütleski, et “Võta, võta!”). Kui kõik lõpetasid, tõstsin mitu kroda kätt, et mina veel pole lõpetanud. Ühel hetkel nagu maa-alt ilmsu õpetaja minu juurde, krahmas kõigepealt selle lehe ja vaatas küsis “Mida see tähendab?” (väga rangelt), siis krahmas mu töö ja ei lausunud sõnakestki. Sain suht halbade emotsioonide osaliseks. Siiski ma leian, et see ei olndu vale otsus. Kui me avatud materjalidega tööde ajal saame kasutada õpikut ja töölehti (sest neid on kuhjaga lahendatud), siis ma põhimõtteliselt seda tegingi, Mulle ilmselt ainult ei jõudnud kohale, et see oli “võõras” pluss ma ju teemat tegelikult ei teadnud. Viimasel ajal ma panen täiega puusse kõige lihtsamate tõdedega – nagu väike laps. -No comments-
vahekommentaar: eKoolis oli töö hinne üleval – 3. See on väga ebanormaalne…Mulle ei meeldi sellised hinded, aga õnneks mul on selles veerandis ees 2 viite. Ma ei lase nii väiksel asjal end mõjutada. Heh, mul on kõvasti arenemisruumi veel, arvestades, et esmaspäeavl on suur töö selle ja mõne muu teema kohta :D
Mul on koolist juba nii suur väsimus, et mul peaaegu enam vahet pole mu hinded, peaasi, et kuidagi ellu jääks. Matemaatikas on 4 seis, mis rikub ära võimaluse saada kiituskirja. See oli peaaegu käpas, aga eks ma teenisin selle 4 välja (veel pole hinded üleval küll..). 4 tuleb veel eesti keeles ja võib-olla ka ajaloos. Need teised hinded probleemi ei tekitaks.
Mul kooli pärast praegu meeletult tõrjutud tunne, siuke tunne nagu õpetajad täiega keeravad mulle või ma ise keeran endale, aga jõudu väga enam ei ole ja..veits kurb. Ma ei pea end sellest aastast alates juba üldse tubliks, sest ma ei suuda igal pool võrdselt pingutada – hinded on langenud koolis (mitte nii oluliselt küll – tunnistusel 1-3 nelja ja viied) ja muusikakoolis (rohkem viied-neljad võrdselt, vahets 3´d või 4-´d klaveris), mitte nii oluliselt, aga enesetunne läheb sellepeale veits kurvaks. Aga kui suvi tuleb, siis vahet pole. Sest uuel aastal muutub kõik :)
Ma ikka vahest ei saa aru, miks mul kõike juhtub, miks ma nii kannatan (kõigest ma ju siia ikka ei kirjuta) ja miks teistel minuvanustel nii ei ole, ma oleks nagu imelik. Oi jah, ma olen küll, aga..Lihtsalt miks ma pean nii palju läbi elama nii noorena(?). Vingun ka palju :[ Õnneks on mul maailma parim pere ja parimad sugulased ja muud ma ei vaja (ok, mõni sõber on ka alati teretulnud!!). Need on täiega abiks mulle! Heh, vahest ikka masetsen, et miks keegi mind tähele ei pane, aga ma vist peidan selle kõik naeratuse ja/või vingumise taha, vahest ei peida ka, aga ma nii mures ka pole..noh puhanud peaga vist mitte (ma oleks vist siia muud kirjutanud, kui poleks 2 tundi sleepi lasknud ja tuju parandanud).
Aitab nüüd kurvast teemast. Kuna ma pärast enda 10-tunnilist päeva (8 koolis ja kohe 2 muusikakoolis) nii surm olin, tulin koju ja magasin kõik mured ära. Kahjuks olin nii unekott, et kui kell 19.30 emme midn äratama tulin, kuna ma palusin, et ta seda teeks, sest siis saan “Elu Keset Linna” vaadata, siis ta ütles, et ma ei pannud tähelegi. Ma ei mäleta, millal viimati nii oli. Ähmaselt küll midagi meeles on.. Kui ma kell 21 välja potsatasin voodist (ja kell 18 läbi natuke läksin magama), arvasin küll, et enam kell 19.30 oli. Õnneks modellisaadet sain ikka vaadata – poolenisti.
PICS:
Kõik pildid mu mobiiliga, olen kaameraga üliväga rahul :D
kohapink. 