Tere!
Olen blogimisele juba tükk aega mõelnud, aga sea mitte teinud. Kui Sigrid kunagi ütles, et ma peaks ikka blogima ka, siis olin üllatunud :) Tavaliselt keegi ei ütle, et “Millal sa blogid?” või “Ma tahan juba lugeda!” ja see oli tore.
Lugesin just hea sõbranna, Kreete blogi ja siis tuli jälle idee blogida. Mul ei ole üldse palju aega täna selle jaoks muidugi. Kiire on magama minna. Ma ei taja ju põõnata päev otsa. See ei ole elu :D
Mul on järsku mingi hull plaan tekkinud, et 1. augustiks kõik 2200 hieeroglüüfi ära õppida. Kuna ka Jaapanis on need tavakasutusel, siis tuleb. Ja see on nii põnev!
Ma tegin vahepeal nädal aega 50 tükki päevas (nii palju tehes jõuankõik 45 päevaga ära õppida, millest kiiremini ei tea, et keegi oleks maailmas teinud, ilsmelt on, aga ei tunne sellist inimest. Igaljuhul, see on meag kiire võrreldes näiteks jaapanlaste enditega. Neil läheb aastaid, and õpivad põhikooli lõpuks (vist?) kõik ära, aga võib-olla ka gümnaasiumis veel.
Üldiselt..JAH. Olen rahul sellega, et eesmärgid paigas on, sets nii liigub kõrgemini, kiiremini, kaugemale. V O T!
Suve jooksul olen tädil ja vanaemal külas käindu (pmts mõlemal vanaemal, sest üks elab tädi juures). Väga toredat aega olen veetnud, aga tahan juba mõlemat uuesti külastada.
Kodust eemal olles on nii hea ja rahulik, sest sul pole kohustusi, lihtsalt puhkad ja magad ja sööd. Samas on palju aega, et lõbutseda või õppida (eelnev jutt). Isa juab rääkis, et läheme varsti perega uuesti vanaemale külla. Olen õnnelik :)
Hiljuti olen kodus siin rahmeldanud. Puhastasin loomade puure ja täna jälle koristasin 4 h tuba (sahtli koristasin ka ära, see oli ammusest ajast koristamata). Leidsin isegi 3 kuud kadunud olnud mp4ja. Milline õnn! Niisiis nüüd on hing rahul, et kõik tehtud sai. Koristatud toas on nii hea olla. Ma saan mitu korda parmeini keskenduda õppimisele. Jess.. Olen rahul :)
Praegu ongi nii, et naudin suve ja ma julgen öelda ka, et ma väärin seda puhkust. Mul pole aega samas kuangi üle. Siiani. Igavus aitab vältida see, et absoluutselt igas päevas on mul mingit õppimist ja ma naudin seda :)
Tore on see, et tädi lõikas mulle tuka. Vahepeal jõudis see (mõne nädalaga) liiga pikaks kasvada ja iis lõikas emme selle uuesti lühemaks, aga natuke sakilsielt (vabanda, emme!!!), ja juba 2 päeva hiljem (täna, 30. juuni) on see suhteliselt heas vormis. Mulle õnneks sobis tukk. Suht muretsesin, et mis saab, kui ei sobi :)
Ma sain hiljuti omale ka uue veebikaamera. Vanal polnud sisseehitatud mikrofoni ja see oli vana. Ikka vähemalt 3 aastat. Viimasel ajal areneb tehnika kohe eriti kiiresti, nii palju on asjadel puuteekraane, ilmub meeletult uusi mobiile ja tahvelarvuteid ja rakendusi neile.
mõned pildid:
Kuna ma nii hullusti jaapani keelt õpin, siis ma soetasin endale mobiili jaosk puutepliiatsi, pehme, tömbi otsaga, aga see on hea kordamiseks, sest ma õpin nii, et kirjutan uued tähed kiirelt läbi (kui aeglaselt teeksin, võtaks see terve igaviku, s.t. 10 h!!!) ja pärast kordan ja kordan, nii on lihtne ja effektiivne. Mul on perfektne raamat, et meelde jätta.
ja üks tähtis asi veel! Ma sain tuttavaks jaapanlasega. Kui mul vähegi õnnestub, tahaks selleks agea võtta, et pikemalt rääkida. Ilmselt ma teen editi sellele postitusele. (täiustan juttu).
Igaljuhul mu tuttava tuttav, Eestis käinud Jaapanist päris poiss, vahetusõpilane Eiichi. Ta on lahe! Ma kohtusin temaga üleeile. Ta on Eestis natuke aega. Igaljuhul. Mul oli võimalus kohtuda temaga, sest ta on mu tuttava tuttav ja kuan ta on jaapanlane ja ma pole elusees veel ühegagi otseselt saanud rääkida, sest kui ma kedagi jaapanlase moodi näen, löön araks ja ei taha teda tüütada (ikkagi surmvõõras inimene), siis ma ei tee seda, kui arvatavasti kuskilt Eestis või välismaal jaapanlast näen. Seekord am sians eda thea! Seekord ma võtsin siegi enda Jaapani-fännist sõbranna kaasa ja me läksime esmalt tüdrukutegruppi ja siis Eiichiga kohvikusse. Noh, tüdrukutegrupiga tegime omad asjad ära ja kutsusime selle lõpuks endise vahetusõpilase kohale. Kui ma teda elusuuruses nägin, siis ma olin kohe: “Vaata, vaata, at on siiin!!!!!”, ütlesin seda oma sõbrannale. Siis mu süda hakkas peksma (dokidoki). Sest jaapanlase don minu jaosk mdiagi enamat kui lihtalt jaapanlased. Nad on pärit sealt, kuhu musüda midn kutsub. Nad teavad kõike. Nad oskavad jaapani keelt. Nad käiavd jaapani koolis. Nad on nunnud. APPII! Ja me läksime siis kohvikusse kuan ühel tüdrukutegrupi liikmel hakkas seal töö バイト (baito ehk töö poole kohaga/part time job). Ja me jäiemgi põhimõtteliselt 3´ks või 4´ks sinna. Kõik tüdrukute grupist lahkusid järk järgult, aga mina jäin ja mu sõbranna (Sireli) ja Eiichi.
Meil oli tõesti hea aeg koos. Ma jään seda igatsema. See kuidas ma lasin enda sõnaraamatusse tal oma nime 漢字´des (kanji´des ehk hieeroglüüfides) kirjutada, aga kuna lasin seda vildikaga teha, on 2. hieeroglüüf lugematu; ja see kuidas ma rääkisin koguaeg kolems keeles, et ta vähegi aru saaks (ei, ta eesti keel oli väga hea, aga ta polnud ikkagi 3 aastat saanud rääkida [kellega sa ikka Jaapanis eesti keelt räägid] ja ma tahtsin, et ta ei tunneks end kuidagi ebameeldivalt või segaduses; see kuidas ma tema nime ütlesin koguaeg: Eiichisan või Itou Eiichisan (sest san on viisakas liide nime taga, tähendab noorhärrat, preilit, daami, härrat olenevalt, kellele ütled); see kuidas ma alati üritasin jaapani keeles rääkdia ja ei saanud lauset ära lõpetada, sest ei teadnud viimast sõna; see kudias ma ajasin sõnad raha ja maiustused sassi (raha = okane; maiustused = okashi); see kuidas ma palusin, et ta jaapani keeles räägiks; oma kooli koolivorme joonistaks, kirjutaks migni kahtlase lause, mida me iga draama ja anime alguses kuule (kono bangumi wa koraano suponsaa no deekyou de okurishimasu, ma ei tea kudias kirjutatakse) ja kuidas ta naeris, et esimets korda siukest asja kirjutab (mingi totaalne nonsenss); kuidas ta tehnikat oskas käsitleda; meelde jääb ka see, kuidas ta mind jaapani keelga aitas, kui ta mu lugemist (lugeisn ta jaapani keelset piiblit :)) kiitis ja kudias tegi selgeks vahe vanaema ja tädi vahel (vanaema= obaasan;tädi = obasan) küsisin, kus ta elab (Aichi-ken, Seto-shi x-x-x [Jaapani aadresson numbritesüsteemil põhinev, poel tänavanimesid]); see kuidas ma tahtsin teada, kas mu äsjasaadud kirsiõitelõhnaline kehasprei meenutab päris Jaapani kirsiõite lõhna, ja see kudias ta seda omale laskis kätele, neid hõõrus ja nuusutas , ja et ta ütles, et enam-vähem, rääkides Jaapani šampoonist, msi oli kirsiõitelõhnaline ja seda spreid meenutas;see kuidas meiel kellegile ei meeldinud AKB48 (mingi Jaapani ülipopulaarne tüdrukutebänd, kes teeb singlitele reklaame pesudes ja ma ei taha tead amida muud) ja kudias Eiichi rääkis, et plaate ostes ons eal hääletamiskupong, millega saad hääletada ühe bändi liikme poolt ja populaarseim saab järgmises singlis keskele (s.t., et saab rohkem tähelepanu, sära ja laulmiskohti) meelde jääb see, kuidas me Sireliga koguaeg endamisi südames rõõmustasime ja kudias me ütlesime kõige kohta すごい (sugoi ehk lahe, hämmastav, vinge) või かっこいい (kakkoii ehk lahe, hea välja-nägemisega, tuus) või かわいい (kawaii ehk nunnu, armas). See oli nii tore, nii tore. Mina juba ei jätnud. Mul polnud silmi kellegi muu jaoks lihtsalt. Ma küsisin ja küsisin ja vabandasin, et ma olen üks igavene tüütus.
Selle imelise päeva lõpuks saatsime noormehe bussijaama, sest ta ööbib enda vahetusperes :)
Mulle jääb see igavesti meelde. 初めての経験だから (hajimete no keiken dakara ehk “sest see on ju mu esimene (selline) kogemus” Ma olen südamets õnnelik, et mul oli võimalus rääkida jaapanlasega :) Mul on südamest eha meel, et ma tunnen ühte jaapanlast. Nüüd ei ole ma enam migni friik, kes räägib ilma teadmata, ma räägin nüüd seda, mida ma tean, et nii on. Mida ma tean, et ni on, sest TEMA ei ole eitanud või on mind parandanud asjadega, millega ma siis eksisin. Ma loodan, et mul tuleb veel võimalusi seda inimest näha. Ma pole ammu kedagi nii..igatsenud? Lihtsalt. The fact that he is a Japanese makes me crazy.
Kuna mul on kiire kiire kiire, pean selle postituse lõpetama. Loodan, et oli huvitavat lugemist :) Olen päris kinel, et järgmist postitust te nii kaua enam ootama ei pea, kui seda :D
Head 1. juulit! Loodame, et Eesti suvi hakkab soojemaks minema, sest juuli on Eesti palavaim kuu. It has to be.
Aitäh! Ma tunnen end südamest rõõmsana, ma naudin puhkust, ent ületan end õppimises, ma naudin kurbust, mida tajun vaadates Jaapani tüüpilisi kurva lõpuga filme, ma karjun õudusest, kui sõpradega mõnd õudukat näen, ma üritan olla hooliv ja näidata, kuidas ma näen elu. Ma olen mina ja mind saatmas on suvi :3
Pole veel ujumas käinud. Eelmisel suvel käisin juba kevadel (maikuus). See suvi on väga rusuv ja pilvine ja vihmane ja ma loodan, et see ei jää nii (juba nädalaid on olnud sellien ilm lihtsalt). AGA AITÄH!!!
ülejäänud pildid:
Siin on pitle minuga mu tukast, ühes püherdavast kassist (tädi aias käiv naabrikass), minust ja mu sõpradest, arbuusist aj vahukommidest (siukene toit on suvine :)), lihtsalt suvemeeleoluseid pilte ja üks pilt, kus ma vaatan kaamerasse (see on ilam tukataja suth huvitava töötlusega tulnud).
Current Obsessions:
Eating watermelon ♥ Learning Japanese ♥ Skyping and adventuring with my webcamera ♥ My fringe ♥ Being free and relaxed cuz it´s the summer ♥ Blogging ♥ Christianity ♥ Eiichi ♥
kohapink. 