Täan ma suht midagi ei kirjuta, sest nii õhtu ja ma ei jaksa praegu eriti.
Panen mõned nunnud videod :)
Homme siis uus bioloogia tund.
Täna oli klaveris ja solfis cool, läks hästi!! Solfedžos tegime proovieksamit (lõpetame esmaspäeval uues solfi tunnis), tegime meloodilist dikaati, ilma vigadeta tuli!! ^^
Pean nüüd iga päev palju klaverit harjutama, enne eksamit on pingerikas ja kiire aeg. Ma ikkagi ei stressi ega muretse.
Ilusad ilmad teevad tuju nii heaks <3
Mul on lahe rutiin, et ma tueln koju, söön, õpin, koristan toa ära, panen koolikoti kokku, panen järgmise päeva riided valmis, vaba aeg (vaatan jaapani keelseid videosid, arvutis, loen raamatuid).
Ma olen maailma kõige emotsionaalsem inimene ja maailma kõige enesekriitilisem (ja mu emme on samasugune).
Ma tahaks praegu metsikult lobisedaa…
Elu on lahe ja tore ja ma metsikult tahan Jaapanisse, aga see tunne pole reaalne. Ma tean, et saan, aga ma ei usu..
NUNNNUUUU!! <3
On see laul, mis on meelde jäänud 20. aprillil aasta tagasi, väga ilusa meloodiaga, hingematvalt ilusaga
Täna, aastal 2012 reedel 20. aprillil, tähistan ametlikult seda päeva, mil mulle hakkas Jaapan väga meeldima. Alates sellest päevast on Jaapan osa minust. Lahutamatu. Nii et solavtes Jaapanit, jaapanlasi, kõike sellega seoses, teete haiget ka mulle. Traditsioon sai alguse alles sel aastal. Lihtsalt teadsin, et alates 20. aprillist on see tähtis päev. 20. aprill, sest siis läksin klassiõele külla ja kuulasime/vaatasime mõnda laulu ja ma esimest korda tegin selle popmuusikaga tegemist. See leht sai tuttavaks minuga esimest korda: http://projecthello.com/. See on mul järjehoidjates #1 leht. Lihtsalt see peab nii olema.
Ma nüüd täna jälle kardan, et ei saa kõike ära kirjutada, mida üritan. Ma kardan seda peaageu igakord kui blogin :) Eks ma üritan, ma alles nüüd tulin selle peale, et hea muusika paneb fantaasia kiirelt liikuma, eks nii vast tuleb parem jutt ka. Pole ime!! Nüüd ma tean jaa, eelmises blogis oli peaageu igas postis muusika, mida kuulasin kirjutamise ajal.
Praegu tuleb siukene laul, kuulake kui Jaapani muusikat ei karda XD See lugu kõlab nagunii rohkem nagu oleks klassikalises stiilis, nii et vahva eksole?
Täna ma olen nii palju mõelnud. Just igast psühholoogia peale. Ja olen ka järeldusele jõudnud, et ma saan olla tõeliselt rõõmus, sest ma olen harmoonias ja see tuleb sisemisest korrast ja see tuleb armastus ja see Jeesusest! Piibel ütles, et kõigepealt saage olema ilusad seest ja sellega tuleb väline ilu. Üldsegi me inimestena minumeelest liiga üritame olla ilusad väljast, aga see ei saa õnnestuda, kui sees pole kõik korras. Nõnda teebki naeratus meid ilusaks :)
Uus laul tuli, ei ole hirmutav endiselt. Keda huvitab, vüib kuulata (kuna mu muusikamaitse on teistmoodi, siis am vist hakkangi neid siia ainult endale toppima) XD Need on Matsuura Aya (perekonnanimi eespool Jaapanis!!) laulud, mida hetkel kuulan. Kui ta “avastasin”, siis hakkas ta mulle kohe meeldima, sest ta laulab väga hästi! Êi saanud muud teha kui lihtsalt koguaeg ümisesin teatud kohti, mis meeles olid ^^
Lisaloba: Viimasel ajal olen ma hakanud jaapani keelt nii praktiseerima, et vaatan iga päev vähemalt 30 minutit puhtas jaapani keeles videosid; lisaks üritan rääkida (teha videosid) ja kirjutada (kirjasõpradele) + õpin hiina tähti. Ja viimaseks kirjutan laulusõnu (kuulan ja kirjutan) ja kui oskan, tölgin; siiski pole ma selles veel nii hea. Ma tean ja kõik on suhteliselt tuttav (jaapani keel on väga omane ja kodune mulle), aga teatud kohti veel ei jaga. Harjutamine teeb ikkagi meistriks. Kusjuures, kui ma laulusõnu kirjutan, siis need jäävad mulle nii kiiresti pähe, et lausa õudne. Ma ei tea midagi, mis nii kergesti pähe hakkaks. Ja ma ei valeta!!
Viimasel ajal ma nii tahan Jaapanisse. Pluss sellel reedel (20.aprill) lähen jaapani klubisse, sellest kuulsin YFUs ja seda korraldab Tartu Ülikooli jaapani keele õpetaja. Kui hästi läheb, räägin temaga ja küsin, kas saan temaag õppida jaapani keelt!!!!!!!!!!!!!!! O_o
Jaapanis õitsevad praegu kirsid. For real!! See on megailus..
Minu imelik päev :3
Ega mu päev nüüd imelikult ei hakkanud. Tundsin ometi nii suurt uhkust, et puha vara üles ärkasin. Okei, mis varast ma räägin. Ma lihtsalt olen suur unekott, eriti veel kui ma koolipäeval 7 h magan (mida viimasel ajal palju juhtub :/), ei suuda väga õigel ajal üles tõusta.Magada on ju nii heaaaa..
Täna mul läks 30 minutit söögi tegemise ja kiire kugistamise peale. Tätsa ulme, muud nagu ei jõudnudki. Loodan, et saan edaspidi emme tehtud putru süüa, aga kahju on teda spetsiaalselt tüütada sellepärast. Mu emmel on eriti suur uni ja ta hommikuti tuleb täpselt samamoodi alati üles – oma hommikumantlis, tatsub jalalt jalale ja kiristab hambaid, silmad peaaegu et kinni ja teeb süüa. Ütlen, et minu uni kaob 5 minutiga kui sedagi. Mul on puhas paradiis.
Edasi suundusin ikka kooli. Meil oli eesti keel, kus me õppisime avalduse (1.) ja seletuskirja (2.) kirjutamist.
Meil oli puhas A4 ja sinna tuli raamatu nite põhjal kandma kõik vajalikud asjad. Õpetaja seletas meiel räa enimtehtud vead ja mida selline avaldus üdlse sisaldama peaks. Õpetaja jagas klassi 4´ks ja igaüks sai inimese, kellele ta taotluse kirjutas. Mina sain vist nõmedaima – Tartu Metallitööstuse direktori. Teised võisid saada Tartu Pagari direktori, Tartu Modelliagentuuri direktori või …kellegi teise (sest mul ei meenu see). Ja me tahtsime sinna tööle saada. Avaldusse tuli tegelikult ainult 1 lause kirjutada – “Palun võtme mind tööle metallitööstuse finantsjuhiks” – nõnda oli minu lause.
Järgmine oli siis seletuskiri. Kirjutasime lehe teisele poole. Väga naljakas oli. Klass jaotati kolmeks, kellest 1. rühm (ka minna jällegi) oli see, kes viskas klassikaaslase koti eesti keele klassi aknast välja ja pidi põhjendama miks ta seda tegi; 2 rühm oli inimene, kelle kott välja visati ja ta pidi kirjeldama, kuidas asjalood selleni liikusid; 3. rühm oli pealtnägija, kes kirjeldas asjade kulgu. Lõpuks lugesime selle ette ja ma anersin mõnuga. Poisid, kes oldi pealtnägijad, kirjutasin suht samamoodi kõike. Nad seletasid seda, et migni poiss võttis mingi tüdruku koti ja hakkas sellega ringi jooksma, kuni kogemata aknasta alla lendas (väga usutav, kas pole?? – vähemalt meie klassis käiks see just nii XD!)
See võttis täpselt 1. tunni aega.
Järgnevalt oli meil sama õpetajaga kirjanduse tund. Mis me tegime siis. Ahjaaa!! Me rääkisime kuuldemängust ja kuulaisme seda. Väga meelt lahutav! Me kuulasime mingit 11-minutilist kuuldemängu. see oli üpriski ajalooline. Ja vot sellise asja puhul on ju tüüpiline, et rääkijad seal räägivad erilise rõhutatud intonatsiooniga (hääldusega). Ja vot see oli ikka ülimalt naljakas. Kuan tegu oli ajaloolise asjaga, siis seda enam. Kuida smingi mees laulis isamaalikul häälel suvalistel hetkedel mingeid laule. Oli naisuke ja rumaluke mees. Ei teadnud, eks Kalevipoeg on!! Tahtis puskarit teha. Muhahha… ei lahe oli! Õnne 13´ne Allan oli see lollike mees ;D
Nõnda läks vaikselt meil kirjandus lõpupoole kuni tuli loodusõpetus maailma kõige koomilisema õpetajaga. Ma sodisin Sigridile veel sada “With love – Loviisa”´t ja tegin talle muid kaunistusi, mis kõhud kõveras naerma panid. Ma ikka lollitan liiga palju selles tunnis. Tema tegi mulle 4. kujutletavaa sõrba vihikusse. Pani nime. Ma tegin talle ka ühe, kelle nimeks panin Kana. For sure jätan enda vihiku alles, sest suurena tulevad sellised kohatud joonistused üllatusena ja panevad naerma.
Armas lauluke sadas taha :)
Peale loodusõpetust oli tund nimega söögivahetund. Hehehe.. Aga pärast seda oli saksa keel. See on superaine minu õpetaja pärast. Kusjuures ma enam niiväga ei mixi seda jaapani keelega. Aju töötab korralikult! Vahest tundub küll jaapani keel kergem (koguaeg tegelt). Imelik on mõelda, et ma tahan seda õppida, sest saksa keelega sama asja tegemine oleks nii tüliaks ja vaevarikas. Praegu tundub jaapani keelega nagu teeksin sõrmenipsatusega kõik valmis. See poel ajude ragistamine. Aga kui rääkdia saksa keelest. Meil oli umebs nädalaketagasi töö. 1 punkt ainult läks kaduma maksimumist. Õpetaja ütles, et klassi parim töö oli, aga vaev = tulemus. Ma tegin seda vist kõige kauem ka. Ma tölkisin kõik erinevad laused endale ära (ma tegelt ei oska just tölkida, aga sain hakkama XD) ja siis lahendasin nendega ülesanded. Punkt läks viimasest ülesandest, mis oli raskeim. Ime seegi, et nii hea tulemus tuli! Õpetaja õpetas meile uut osa ja me tegime selle kohta töövihiku ülesandeid. Ma kasutasin oma tölkimisoskuseid (mis mul ei tohiks eksisteerida XD) ja sain 5 ühe ülesande eest, mis vigadeta oli. Üldiselt ma niivõrd uut teemat ei jaga. Saksa keelt ka niivõrd mitte. Aga pole hullu, mul on tore emme ja tore issi, ma saan iga kell neilt ka küsida.
Kui saksa keel lõppes oli meil kehaline. Suht tore. Ma just ootasingi, et saalihokit saaks mängida. See on üks väheseid sporte, mida ma naudin (koos rulluisutamise, ujumise, rattaga sõitmise, jooksmise, kaugushüppamise..), oot üks paljudest siiski! XD See oli mõnus, ikka tõsiselt. Higiseks võttis ka ja ägu oli pärast põhimõtteliselt tulipunane!! Punanäoke XD Nagu pärast trenni ikka, pärast rulluisutamist on ka nägu punane tavaliselt.
Järgmine veetlev laul. Soovitan!!!
Viimane tund KOOLIS hakkas pärast seda. Ja see oli inglise keel. Ma tegin järele testi, mida ei saanud teha kui esmaspäeval bioloogia koolitusel käisin. Jama, peaks sellest ka rääkima. Vahest teen varsti postituse sellest. Igaljuhul tegin terve tunni seda testi järgi. Nõme oli see, et ma alles eile seda ei plaaninud. Otsustasin järgi teha, sest klassiõed soovitasid, pluss see tundus mõistlik, sest siis saan juba edaspidi keskenduda praegusele teemale ja edaspidi ei epa enam hakkama õppima selle jaoks. Olen enam-vöhem rahul otsusega. Testi hinne minu jaoks hinnete seisu ei muutnud. Üks nõme 4 jälle tuli, aga sllest on peaaegu suva. Mind huvitavad eriliselt matemaatika 4´d,s est mulle matemaatika ei meldi ja ma ei oska sed aj saan 4´ju ja siis ma olen nii halvas tujus sellepärast, sest väga paljud teised saavad seal 5´si koguaeg. Ma tunnen end tõeliselt lollina niiviisi.
Koolist edasi läksin ma muusikakooli, kus mul oli täna 2 tundi. Esimene neist klaver.
Klveris läks suht hästi, sest ma nägin nädalavahetusel vaeva ja lõpuks ometi suhtusin enda õppimisse kohusetundlikult. Kuna ma vaeva nägin, kandis see vilja. Ma tunnis pingutasin ka lisa, kuigi kõike ka ei osanud. Õpetaja märkis, et kuna eksam on vähem kui kuu aja pärast pean praegu väga pingutama, sest aega tõeliselt napib. Õnneks 1. lugu selge, 2. lugu varsti selge, 3.varsti selge ja 4. võtab veel aega.
Minu päev muutus aga üllatavaks sellega, kui algas laulutund. Noh, õpetajat ootasin ikka eriliselt kaua. Kuskil 30 minutit. Lõpuks ta ei tulnud. Tuli keegi teine. Ma teretasin ja ta küsis, keda ma ootan ning mis mu nimi on. Ma esialgselt arvasin, et tal on mingid oma õpilased seal tulemas. Tema kõigepealt otsis kotist võtme ja lasi mu sisse. Edasi ütles ta mulle mdiagi taolist: “Tere, ma olen su klaverisaatja”. See oli NIIIIII ootamatu. Mul oleks vist suu lahti vajunud sel hetkel. Ma pole harjunud selliste ootamatustega. Teada oli, et täna hakkan siis talle laulma. Ma ikka natuke olin närvis, et pidin “võõrale” laulma. Mul on ju peagi laulus esinemine. See polnud mulle isegi kohustuslik, aga tahaks isegi minna. Põnev kogemus saaks olema igaljuhul. Nõnda ma sain siis endale – klaverimängijale – klaverisaatja. Ta küsis mult ka, et kas ma muusikakoolis mingit pilli lisaks õpin. See tund oli aga tavalisest raskem pisut. Ma pidis koahnema tema teistuguste saadetega, tegin hingamisharjutusi, sest tuli välja et teen mõnda asja valesti. Hingates ei tohi õlad liikuda, lauldes ei tohi keha tõmmelda. Seda ma õppisin. Et õieti hingata vüib väljendada koera, kes hingeldab, võid võtta kinni pükstest ja sirgelt nagu post seista. Et mitte liigutada, aitab see sirgelt nagu post seismine. Kohe, kui neid uusi teadmisi rakendasin, tuli häält rohkem välja. Ma õppisin veel seda, et poplauludes (esinemise ajal) vahest tantsitakse, sets need laulud on piisavalt lihtsad selle jaoks, samas aga tõelised laulud ei kannata juurde tammumist ja liigutamist, sest see segab laulmist – hääletoru hakkab liikuma ja hääl ei tule nii välja nagu tahaksid.
Minu õpetaja ei saanud tulla ja kuna see, mis mitte, on ta isiklik asi, siis ma siia kõigile ei kirjuta. Pärast tundi tänasin ka õpetajat, et vaeva nägi minuga :)
Jess, nii hea on pärast pikka koolipäeva alati jalutada kodupoole. Ma olin metsikult läbi, kui koju sain. Ma ei suutnud õppida, aga kuidagi emaga kahepääle tegime matemaatika ära. Siis heitsin kohe kerra ja magasin 2h. Sellest oli palju kasu.
Nüüd smuuzisin niisama ja koristasin toa ära (teen seda iga päev õhtuti), siis panin homsed riided valmis ja tegin õhtusöögi aj nüüd siis olen seda postitust 2 h kirjutanud!!! Peaaegu rekordaeg. Uskumatu kui kaua! XD
Jeejee. Hea tuju on täna. Kusjuures..(kuigi teema just vahetus ruttu nagu mul kombeks on) viimasel ajal on mul blogides alati selline tunne, et jätan oma pärismõtted ja päristunded asjast välja ja siis on nõme ja lohakas tunne janii.. Aga igaljuhul lugesin oma eelmise postituse läbi. heh. Parem kui arvasin. Aga ma ei taha end nüüd kiitma ometi hakata nii et liigun edasi. (Haha) Ma üldse teen vist praegu väga suvaka posti. Andestage, et teie väärtuslikku aega niimoodi koorman. Oh ei, ma ei suuda sellele mõelda. Kiorjutaks siis midgai tarka. Enne kui ma oma harilikku viisi päevakirjeldust teen, kirjutan mdiagi muud (just prageu mõtlen, et mida siis kirjutada XD!!)
OOOJAAA, kes teab ja kes ei tea (võib-olla olen isgei maininud siin blogis ennemini), mu tädipoeg sai Treffnerisse sisse. Ma tahan, et ta nüüd meile Tartusse (meie korterisse) elama tuleks. See oleks kõige superim asi üldse. Veeta need 3 aastat enne kiui ma oma vahetusaatsale Jaapanisse koperdan, temaga. Ta on suht eha sõber isegi mulle. Aga am ei julde end otseselt ta sõbraks pidada, sets ma kardan, et olen selleks liiag väike või midagi (XD). Ma ikka ei väsi siukse mõttetu asja pärast põdemast. Haha.. mis ma ikka põderin niiväga (meeleg aleiutasin uue sõna)..
Aga see teeb ikka nii õnnelikuks. Küsisin just enne isalt üle, et kas ta saaks siia meile elama tulla. Ta ütles, et juba tädiga ka räägitud, et saab. MEGAMEGA!!! Aww ma olen ammu juba vennast igatsenud. Pealegi see madbro oskab matat ja inakt nii hästi ja kekat. Ma sakin inkas ja matas ja kekas nii et saab olema hea couch mulle! Pealegi selle broga ei hakka elusees igav. I am sou happy!!!!! ♥ (olgu, rahune Loviisa, sa ju tead, et ta poel sõnakesti öelnud, missugusesse kooli ta läheb ja kas ta vanemad tahavad, et ta Tartusse tuleks). Jaja, laseks tal endal minu blogi lugeda, siis naerkas siin koos ja mian punastaksin kõrval. Ei tea, kas mind üleülds emingisuguses blogis nõndamoodi mainitud on. Minu kuulsuseaja don alles 3 aatsa präast (I guess). Ma olen suht jälle hakanud lugema esimest blogi, mis ma leidsin Jaapanisse läinud Eesti (kas seeon suure v väikse tähega!!!!!!!!!!?????) vahetusõpilase kirjutatud olevat. Appikene. Ma ju facebookis olen rääkinud selle lahedikuga. Ta on selline inpiratsioon, sest at on sueprmega andeks ja positiivne ja lahe. Megamegamegaaaaaa…♥
What else..Ahjaa, see blogi ja need kõik teised, mis on vahetusõpilaste omad, kes on Eestist Jaapanisse põgenenud (isegi kui te pole vahetuaastale minekust huvitatud, võite leida lugemist ja palju huumorit!!):
http://031292.blogspot.com/ (Käis Jaapanis mõni aasta tagasi. ääretult isikupärane, armas (kunsti!!)inimene (ka 1. blogi omanik oli vaieldamatu kunstiinimene))
http://lsdjaapanis.wordpress.com/ (eelmise bloginiku hea sõbranna, kellega nad samal aastal vahetusõppele läksid, kuid ta lahkus 6 kuud ennem kui oleks pidanud)
And guess who has been searching these blogs for a hundred years.. me :)
Kusjuures leidsin ka lehe, kust esimest korda pakatas idee pähe, et miks mitte ka sie proovida, siis kui masendunult Jaapanisse ihkasin pääseda: http://trip.ee/node/43502
Ma olen ikka nii imelik ja paljud sie ka imestavad seda. Alles üks nunnu paraleelklassi tüdruk, kes sellest teada sai, et tahan vahetusaastale minna, seda mulle ütles. Haha. Aga ma ei põe selle präast. Ma ju olen harjunud, et mind siukseks peetakse. Imelik ongi lahe olla, eelistan olla omapärane! ;)
AHJAAA: miks mulle matemaatika ei meeldi?
– meie matemaaitka õpetaja ütleb, et matemaaitkat ei saa teha nägu kõrvuni (guess what I am like when sitting in a class?)
Yayah, alustame nüüd päevauudistega
Täna oli minu jaoks rahumeelne pühapäev. Ärkasin ja olin perega kodust eemal veits, käisime ostsime mulle kiivri ja rulluisutamiseks kaitsmetekomplekti (käekaitsmed, põlvekaitsmed ja küünarnukikaitsmed). Suht ilusad, missiis, et nendega sõites on robotitunne ja suvel oleks ilmselgelt megamega palav.
Sealt siis koju ja mul oli kinnisidee klaver (ruttu) ära harjutada, et ma saaks juba oma uusi kaitsmeid kasutada ja rulliatma minna. Üliüliüliväga tahtisn rulluisutada. Selline väikestviisi “spordipäev” oli planeeritud juba enne nädalavahetust. Ma kavatsesin pühapäeva kasutada kui hingamispäeva. Nii mõnus on mõelda, et saad terve pühapäeva logeleda ja välja puhata enne kooli. Siiski, klaveri harjutamine võttis 1,5 või 1 h (ei vaadanud vöga täpselt kella) ja ma laupäeval jätsin tegemata vannitoa. Olin veits tusases tujus (Loviisa sõnaraamatu järgi – loe – värvitus, kurvas, närtsinud) ja ei suutnud müelda, et pean koristama. Eks m a ikka sundisin end, aga ei saanud suuremat tehtud. Minu üliorralik isa koristas tundide viisi aj nagu ikka, oli pettunud, et keegi appi ei tulnud. Ja sellises tujus nagu ma olin, ei olnud mul ausõna jõudu. Tagatipuks kutsus umbes 3 inimest mind välja ja ma läksin närvi juba nende jätkuvatest telefonikõnedest ja oma täitmata lubadustest (nt, et umebs kell 17 õhtul olen valmis), samal ajal konutasin kuskil üksi ja mõtlesin, et miks peab nii väga energiat olema..
Õhtu poole, kui ma olin saanud jagu oma klaveri harjutamisest ja merisea puuri puhastamisest, olin ikkagi suht jõuetu. See oli millegipärast kestnud 5 h. Mis mul viga oli. Aga õigus – suure oisa ajast konutasin ka. Oh seda mind küll! Enda rahustamiseks võin öelda, et kõigil on vahets halvemaid päevi ja see ei tee meid endeid halvemaks, kui need üle elame. Eks ju?
Tol õhtul läksin rahunesin enda väga kalli sõbranna pool – Marta-Liisa. Temas on mingi üliarmas rahulikkus ja mõistlikkus ja ta on tore ja tark ja väga andekas. Me elame kõrvuti kortermajades ja käisime samas koolis ja käime samas muusikakoolis. Marta on suurepärane inimene. Temaga oli eile nii erilien koos olla, me istusime ta voodisse ja lugesime ajakirju ja kuulasime Iris Vesiku plaati. Ta pakkus mulle igast komme ja küpsiseid ja…ta on lihtsalt nii armas. Tule taevas appi!
Aga siiski – tänsest..
Täna kui olin šopingul ära käinud, olin kodus, et hajrutada klaverit, pärast tegin ka terve vannitoa korda (jesss, WC-poti küürimine + vanni küürimine + kraanikausi küürimise + põranda küürimine + muude räpasuste küürimine. Vähemalt tegin 2. osa vabatahtlikult, et õde aidata. Kui see koorem kaelast sai, panin riidesse (oo ei, ennem sõin mõnuga paar nussa-saia ka!!!). Vot siis panin riidesse (oo ei, ennem helistasin kaaslasele, et tulgu ka!!!), ja vot siis panin riidesse. Panin uhkelt oma uued kaitsmed ka.
Minumeelest jääb see sõit veel kauaks meelde. Kurvana ja heana küll. Noh, see mida kohtasime ja nägime, on päris eriline. Sõitsime mudiu täiega normaalset ja tavalist rad apidi. Umbes paarist minutist piisas, kui me mõlemad veendusime, et olime suure vea teinud, kui jope selga panime. Higi voolas.. Päike paistis. Ja kõige õudsem/lahedam osa oli veel ees. Kui me oliem juba pea pool teed ära teinud, sõitsin ma ühest kohast ja vaatasin, et mis plekk või asi nüüd see oli, millest mööda sõitsin. Jas ma kiljatasin kui aur sian. Rohkem üllatusest kui õudusest. Seal oli konn..vähemalt ma arvasin, tegelt oli 2 konna. Ja võite oma ilusate peadega arvata, mida konnad sellisel kevadisel ajal ikka teevad. Nad olid täpselt keset jalgratta teed. Ja nõnda on pildistki hästi näha.
Ma ei julgenud endam üldse liigutada, samal ajal kui mu kaaslasel pildist süda pahaks läks. Mina üritasin oma lemmikloomi kaitsta, hoiatades mööduvaid inimesi (ja seistes konnade läheduses). Õnneks mitte väga kaua hiljem võtsid loomad aru pähe ja üks ratsutas minema. Sell hetkel imestasime me mõlemad, et kus see teine sai, kui üks minema kepsles..
Konnasid kohtasime veel ka sama teedpidi tagasi tulles. Mu kaaslane (ei hakka ta nime avalikkusele tematama, aga panen hüüdnime – Liina) pidi peaaegu hulluks minema kui ta nagu uss vingerdas, kui ta märkas mis olevus tema ees seisis. Nii hea, et Liina talle otsa ei sõitnud. Kuigi ega suuremat vahet poelks olnud, sets mingi ratas oli ilsmelt mitte väga kaua aega tagasi sellele üksikule õnnetule epale sõitnud. Kummijäljed olid asfaltil näha. Mul oli sellest üksiklasest niiiii kahju.
Kui me selle 2 kilomeetrise raja edasi-tagasi oliem läbinud (4 km kokku), läksime veel edasi kuskile 1 km sõitma. See oli suhteliselt minu maja lähistel. Niisiis saime ka selle vaikselt sõidetud. Joogijanu oli suul ja Liina rääkis, et tal jalg kuskilt juba valutab. Nõnda läksime siis mõlemad pärast kibekähku koju jooma.
Ma veel mõtlesin õhtul õue ka minna, sest mind kutsuti ja ilm oli nii ülisuper. Kahjuks ei venitanud välja ja jäin ülikaifis ja heas meeleolus oma väga mõnusasse, pehmesse tuppa ja olin nari ülemisel korrusel mängisin telefoniag ja rääkisin oma üliüliülikalli emme ga juttu. Ma tahaks seda talle praegu öelda: “Emme ma niiiiiiiiiiiiii armastan sind! ♥” Jah…nõnda ma siis end nautisin.
Viimasel ajal on mul selline keele õppimise rutiin, et vaatan iga päev vähemalt 30 minutit jaapani keelseid asju ilma subtiitriteta. Usun, et see on väga arendav.
Viimane asi, mida ma siia kurjutan on see, et seoses ühe erilise asjaga ma ei pea kooli minema. Ma saan bioloogia koolitusele minna. Ma pean veel homseks välja mõtlema, kuidas kohale jõuda. Saab olema eriline! ^^
OIJJJJJJJJJJJJJJJJEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE just sain teada, et tädipoeg on juba otsustanud meile elama tulla ja Treffnerisse maanduda. Super. Elu läheb käima alles nüüd!!
Tänan Johannakest juba ette, et ta kommenteerib. Või panen ikka täiega puuse XD
Uwaaa.. rohkem kui nädal aega möödas, aga täna ma ei taha mingit igavat postitust kirjutada.
Osusklik loba :D
Mis mul viga on, aga ma nii iagtsen vana-mina. Ma olen segane ikka. Ifgaljuhul. Aasta tagasi am hakkasin Jaapanist huvituma järk-järgult ja tegelesin sellega ja uurisin kultuuri. Nüüd selle aasta ajaga on nii palju muutunud. Ikka väga palju
ma oskan jaapani keelt natukene (kirjutada, rääkida, grammatikat, hiina tähti)
ma ei ole “eksinud”
mul on elus väga palju sihtmärke ja olen asjad prioritiseerinud (selgust saanud, mis on mulle esikohal jne..)
Minu meelest ma ei ole enam sama inimene, kes eelmisel aastal. Ma tajun end 2011 aprillis kogenematuna, kuid rõõmsana. Ma mõtlen..ma olen nii palju muutunud ja arenened (jaapani keelt õppinud ja muutunud kui isiksus), kuid ma ei suuda leida endale mignit pidevat aniemt vüi fraamat ja see on väag ebameeldiv. Aasta tagasi oli mul veel palju avastada. Nüüd on aga minu põhiline eesmärk Jaapani keelt õppida ja õppida aj õppida, sest ma tean nii hästi, et kolme aasta pärast on reaalselt Jaapan kui avatd maailm minu ees ja ma tahan selle ajani endats parimat anda.
Oh mida õnne!!
Aga kui ma loen blogi, siis see on nii ääretult mugav, et ma saan täpselt aru, missugune olin ma aasta tagasi. Ma ei tea, ka smulle meeldib see mina, aga ma tean, et mingit osa ma iogatsen, seda lõbusat osa ja seda head blogijat, sets am tunnen end blogimises taandarenenuna. See tunne kindlasti võib muutuda. Asi on selles, et nendest pikkadest (igavatest) ja põhjalikest postidest tunnen ma ära iseennast ja just sellepärast tahan ma oma emotsioone jäädvustada.
Täna just kirjanduse tunnis võtsime läbi reisipäeviku teemat. Mina oeln ak reisipäevakut kirjutandu, see on hea ettevõtmine, sest am kirjutan üksikasjalikult, mdia teen (misa söön) aj enda mõtetest ja värki. Seda on tagant järele küll väga põnev lugeda. Sellepärast üritaks samamoodi blogida ka.
Hoiatan nüüd, et see postitus saab olema väga pikk :D At least I think so..
Päevakirjeldus:
Hommikul ma kohe üldse ei tahtnud tõusta. Ma olin maganud umbes 7 h. Asi seegi, on olnud poole hullemaid aegu.
Kooli hakkasin minema umebs 5-10 minutit varem kui tavaliselt. Ma olen kohutavalt halb aja planeerija, nii et tihti jõuan kodust välja ikkagi umebs 15 või 10 minutit enne tunde aj siis am suht jooksen elukiirusel..
Täna polnud väga kiiret, sest läksin kodust välja 20 minutit enne tunde ja sain enam-vähem rahulikult kõndida (olgu öeldud, et kui ma millalgi 5. klassis oleks sellisel kellaajal läinud, oleksin kõndinud kibekiirelt ise süda epkslemas,et nagunii jään hiljaks).
Kui ma klassi jõudsin oli veel ~5 minutit aega ennem tunde ja mul kupatas alles siis pähe, et meil oli kohe kontrolltöö aj seda asja ma ei osanud megahästi. Ma vaatasin õpikust nii kuis sain. see oli põhimõtteliselt tegusõna vormide (kesksõnad, da-tegevusnimi, ma-tegevusnimi) ja see ei ole migni surmraske ais, lihstalt teema oli koguaeg olnud segane. Õnneks ma sian mõnedets asjadest aru, mis eelnevatel tundidel üldse kohale ei olnud jõudnud. (JESS!!)
Ja siis pani õpetaja tööd ette. Imelik on see, et ma sain esimesena valmis. Aga miskipärast on paljudel meie klassist eesti keel tihti 4 olnud, minul see 4 pole siiani. Ei tea, mis minus siis nii erilist ka on, aga õpetaja peab mind targaks. Oh kui lahe! See on päris hea, sest see õpetaja teab ka, mis ta räägib, ma ei mõtle seda enese kiitmiseks, aga ta on meeletult intelligentne ja tark ja kogemustega inimene ja väga usaldusväärne ja muhe ja oskab head nalja teha ja üldse väga hea õpetaja. sellepärast on väga tore, et ta minust hästi arvab. Ise ma end eriliselt targaks ei pea (oleks veel matemaatikagi 5, siis oleksin ikka enesekindlam XD). Seega cool. Ma siis tegin töö räa, ülesanded olid sellised:
Olid laused ja lahtrid, mille taga oli sulgudes sõna, millest tuli õige vorm lahtrisse moodustada. Laused olid lihtsad ja nende järgi oli õige sõna leidmine enesest mõistetav. Väga lihtne-hea ülesanne
Seal oli pisike ajalooline tekst, kust tuli alla joonida mingid teatud sõnad (kesksõnad ja tegevusnimevormid). See oli küll kerge jka mitte närvesööv, aga raskeim ülesanne kõikidest. Alguses tegin paar viga, aga õpetaja andis töö mulle, et saaksin need ära parandada.
Ülesanne jälle sarnanes väga 1. ülesandele. Vahe oli selles, et sulgudes oli antud lisaks sõanle ka vorm, millesse see moodustada tuli. Olid jälle lause dja panid ühe tegusüna õiges vormis sisse. Siililegi selge!
Ja siis tuli üks natuke naljakas ülesanne. Noh ülesandel polnud viga midagi, ma hoopis naljakas. Seal olid mõned sõnad, millle tähenduses ma just niiväga kindel polndu ja igaühega oli vaja lause moodustada. Ja kui juba sõna tähendust ei tea, siis võib tulla hoopis kummaline lause: Kardetavasti saab õpetaja aru, et ma neid sõnu ei mõistnud.
Ja viimane oli selline relax-and-take-it-easy ülesanne, vähemalt mulle. Oli siis üks pildilõigukene ÕSist (õigekeelsussõnaraamat), seal oli kõik info ja all küsimused. Näiteks, etmida tähendab lühend ÜLEK või et tuli leida teatud sõnadele sünonüümid või leida üles sõnad, mille tüüpsõna on sama. Neid küsimusi oli mitu tükki, aga tegelikutl ei olnud selles ülesandes midagi keerulist, sets kui rahulikult see ÕSi leheküljekene läbi uurida, oli seal kõik olemas. Ja veel enamatki :).
Nõnda sujus kontrolltöö, minumeelest päris lihtne. Aga teab mis hinde saan. Tavaliselt on ikka nii, et kui arvad, et oskasid, saad just halva hinde ja vastupidi ka.
Järgmien tund oligi kirjandus, kus me (nagu kergelt mainitud sai ennemini), uurisime reisikirja. Veel ennem kirjutasid teised oma kodutöid paberitele. Kuna olin eelmisel tunnil puudunud (hlab enesetunne, pool-haieg olin ja tahtsin vältida haiguse edasist kulgu kuna terved päevad tööd & lõbu (tädile külla) olid ees) kirjutasin kodutööd, milleks oli miniatuur, samal ajal, kui teised seda vihikust puhtale lehele ümer kirjutasid, vihikusse. Mul sai see väag kiiresti kirja, sest minuag on ikka nii, et pea töötab (mõttelaisk ma ei ole) ja saan loomingulised tööd kiirelt valmis. Pean tunnistama, et ümber kirjuatdes jätisn veel suure osa ära ja luuletasin omasoodu midagi uut. Nii see käibki! XD
Ja siis oli loodusõpetus, kus ma pidin välja võluma endale valge lehe, sets vihik oli teadmata kadunud. Nõnda sian seda lehte oskuslikult kaunistada ja värvida. Me Sigridiga (pinginaaber) teeme kvaliteethuumorit nende tundide ajal. Me sodime üksteise vihikuid (harilikuga!) ja saab nalja. ma kirjuatn alati harjutamise mõttes vasaku käega “Teil on väga ilus käekiri – Sigrid”. See on väikene omanali meil, seltamine läheb lahti nüüd: ükskord sai mu ülikorralik ja eeskujulik pinginaaber kontrolltöö kätte ja õpetajka oli sinna selle sama kirjutanud. (vaadake üles). Õpetaja muidugi seda viimast sõna koos sidekriipsuga ei kirjutanud. Igaljuhul kirjutan ma seda asja nüüd vasaku käega (et niisama harjutada, kes teab, millal tulevikus pean seda kätt järgmisena kirjutamisega koormama) ja see käekiri tuleb lohakas ja kole aj see teeb asja naeruväärseks. Jah, see oli paras mõttetus..
Järgmine tund oli saksa keel, mis on leebe ja tore. Meie õpetaja on nii super. Viimased tunnid on igaljuhul meil väga hästi organiseeritud ja väga lõbusad olnud. Me saame saksa keelt lugeda ja tölkida (minu arvates äärmiselt hea keele arenemiseks, sest saame uut sõnavara, õpime grammatikat, õpime ise ka lugema, see on huvitav moodus õppimiseks), tegime natuke töövihikut, kordasime tulevaks kontrolltööks. Just nii..kontrolltöö tuleb, aga minu üllatuseks ma saan väga hästi aru kõigeks, mis sinna sisse tuleb, nii et esimest kroda pole vaja suuremat kordamist teha.
Noja kehaline tui pärast seda. Seal saime 4 kilomeetrit joosta. See oli vapustav. Päike paistis ja me olime ÕUES. Seda pole sügisest saadik juthunud. Ja see tegi tuju heaks, sest õhus oli tunda kevadelõhna, päike paistis ja õige pea oli juba soe, et olla ilma jakita. Jooksmien väsitas, pea hakkas valutama, põsed põlesid kuumusest ja ma teadsin, et vajasin värskendust.
Kusjuures viimast tundi mul ei olnud. Teistel ikka oli, kel inglise keel ja ekl kehaline. Mul oleks olnud inglise keel, aga ma tobujuss jätisn klaveri noodid koju ja ei tahtnud ilma nendeta otse koolist tundi minna. Ma sain väheamlt süüa ja muretseda kodus. Aga ma ei viitsi ühe ja sama vea pärast tevre eluaeg ka muretseda. Läksin ikka pea püsti tundi.
Ja klaver oli kell 14. Mul on õnneks tore õpetaja ja kui ma tunnen, et tal on eha tuju, siis läheb mul ka tuju kohe paremaks, isegi kui mingia si hinegs kripeldab. Sain lood mängitud aj ta andis kodutöö kätte. Küll ma hakkama saan! Nüüd tahan tublisti iga peäv harjutada palju-palju, et tublim olla kui muidu.
Ja mis seal veel öelda, läksin koju, õppisin, koristasin toa ära, käisin vannis, nüüd arvutis. Kohe lähen tuttu. Head ööd ja tore, kui keegi lugeda ka viitsis. Kahtlustan, et postitus on maruigav, kui keegi vastumeelt on, vüib kommenteerida :D
Pühendused Johannale!!! Nii lahke ja tore inimene. Hea eeskuju :) ♥
Oihei! Kirjutasin just (mobiiliga) enda arvates küllaltki rabava teksti valmis ning maandusin pilte tegema, kui avasin selle aknakeae ja tekst läinud. Ega’s midagi, kirjutan midagi sama lolli asemele ;3
Kuidas teie päev möödus? Mina olen külma saand pisut. Vististi püsin homme kodus.
Ilm on täiega kahtlane.. Alles mõtlen, et ei tea kui tore aprillikuukene potsatas naha kui hakkab tundide viisi L U N D sadama. Eino M I D A? Loodetavasti sel aastal “juunikuus lumi on maas” laulma ei pea. Mina ei tea, kas nutta või naerda. Iseenesest laulan juba jõululaule ja kujutan ette, et on alles jaanuar või veebruar.
Lumi hommikul
Ja praegu
Kõik on valge.. Ma arvan, et see-eest Jaapanis on küll +20 °C.
Mina sain nädalavahetuseks juba nahktagi selga ja nüüd rahulikult käin talvejopega. MIS TOIMUB??? At least I hope the world end won’t come so soon.. Kaasan, tasukete~! >
Noja nõnda see tuul rebis mind ja nahktagi ja kurk on valus + hääl ära. Täna 1. tunnis pidin just palju rääkima. Ma tegelt ei saanud, aga pidin, nii et mu hääl kõlas nagu mingi megakoletise krabin.
Ma tegin täna kaneelisaiu. Imelik, aga mul on alati kodus süüa tehes nii, et tulemus on megarabav ja siis yerve pere kiidab. Tahaks suur olla ja iseseisev ka. Tavaliselt ma nii ei mõtle, aga viimasel ajal on nii meeletult põnev nii mõelda, et kunagi teen kõike nii nagu tahan. Nii ootan, mida tulevik toob ;)
Kaneelisaiad valmimisjärgus:
1st kilost saab alati umbes 27 saiakest. Need olid suht magusad, nii et pärast kolme hävitamist ma muud ei tahtnudki. Küllap aga varsti veel kööki hiilin.
Head ööd. Tänan kõiki, kes kuidagiviisi selle pika ja igava ja sisutühja aruande läbi lugesid.
Aitüma, aitüma!
kohapink. 