SissejuhatusJee…

Sissejuhatus

Jeejee. Hea tuju on täna. Kusjuures..(kuigi teema just vahetus ruttu nagu mul kombeks on) viimasel ajal on mul blogides alati selline tunne, et jätan oma pärismõtted ja päristunded asjast välja ja siis on nõme ja lohakas tunne janii.. Aga igaljuhul lugesin oma eelmise postituse läbi. heh. Parem kui arvasin. Aga ma ei taha end nüüd kiitma ometi hakata nii et liigun edasi. (Haha) Ma üldse teen vist praegu väga suvaka posti. Andestage, et teie väärtuslikku aega niimoodi koorman. Oh ei, ma ei suuda sellele mõelda. Kiorjutaks siis midgai tarka. Enne kui ma oma harilikku viisi päevakirjeldust teen, kirjutan mdiagi muud (just prageu mõtlen, et mida siis kirjutada XD!!)

OOOJAAA, kes teab ja kes ei tea (võib-olla olen isgei maininud siin blogis ennemini), mu tädipoeg sai Treffnerisse sisse. Ma tahan, et ta nüüd meile Tartusse (meie korterisse) elama tuleks. See oleks kõige superim asi üldse. Veeta need 3 aastat enne kiui ma oma vahetusaatsale Jaapanisse koperdan, temaga. Ta on suht eha sõber isegi mulle. Aga am ei julde end otseselt ta sõbraks pidada, sets ma kardan, et olen selleks liiag väike või midagi (XD). Ma ikka ei väsi siukse mõttetu asja pärast põdemast. Haha.. mis ma ikka põderin  niiväga (meeleg aleiutasin uue sõna)..

Aga see teeb ikka nii õnnelikuks. Küsisin just enne isalt üle, et kas ta saaks siia meile elama tulla. Ta ütles, et juba tädiga ka räägitud, et saab. MEGAMEGA!!! Aww ma olen ammu juba vennast igatsenud. Pealegi see madbro oskab matat ja inakt nii hästi ja kekat. Ma sakin inkas ja matas ja kekas nii et saab olema hea couch mulle! Pealegi selle broga ei hakka elusees igav. I am sou happy!!!!! ♥ (olgu, rahune Loviisa, sa ju tead, et ta poel sõnakesti öelnud, missugusesse kooli ta läheb ja kas ta vanemad tahavad, et ta Tartusse tuleks). Jaja, laseks tal endal minu blogi lugeda, siis naerkas siin koos ja mian punastaksin kõrval. Ei tea, kas mind üleülds emingisuguses blogis nõndamoodi mainitud on. Minu kuulsuseaja don alles 3 aatsa präast (I guess). Ma olen suht jälle hakanud lugema esimest blogi, mis ma leidsin Jaapanisse läinud Eesti (kas seeon suure v väikse tähega!!!!!!!!!!?????) vahetusõpilase kirjutatud olevat. Appikene. Ma ju facebookis olen rääkinud selle lahedikuga. Ta on selline inpiratsioon, sest at on sueprmega andeks ja positiivne ja lahe. Megamegamegaaaaaa…♥

What else..Ahjaa, see blogi ja need kõik teised, mis on vahetusõpilaste omad, kes on Eestist Jaapanisse põgenenud (isegi kui te pole vahetuaastale minekust huvitatud, võite leida lugemist ja palju huumorit!!):

http://liisujaapanitripp.blogspot.com/ (see, mida mainisin)

http://yomaia.blogspot.com/ (eelmise bloginiku hea sõbranna, kellega nad samal aastal vahetusõppele läksid)

http://kiyohahigurashi.blogspot.com/ (peaks juba 2. kuud Jaapanis veetma, kuid ühtegi uudist temast veel blogis pole)

http://031292.blogspot.com/ (Käis Jaapanis mõni aasta tagasi. ääretult isikupärane, armas (kunsti!!)inimene (ka 1. blogi omanik oli vaieldamatu kunstiinimene))

http://lsdjaapanis.wordpress.com/ (eelmise bloginiku hea sõbranna, kellega nad samal aastal vahetusõppele läksid, kuid ta lahkus 6 kuud ennem kui oleks pidanud)

And guess who has been searching these blogs for a hundred years.. me :)

Kusjuures leidsin ka lehe, kust esimest korda pakatas idee pähe, et miks mitte ka sie proovida, siis kui masendunult Jaapanisse ihkasin pääseda: http://trip.ee/node/43502

Ma olen ikka nii imelik ja paljud sie ka imestavad seda. Alles üks nunnu paraleelklassi tüdruk, kes sellest teada sai, et tahan vahetusaastale minna, seda mulle ütles. Haha. Aga ma ei põe selle präast. Ma ju olen harjunud, et mind siukseks peetakse. Imelik ongi lahe olla, eelistan olla omapärane! ;)

AHJAAA: miks mulle matemaatika ei meeldi?

– meie matemaaitka õpetaja ütleb, et matemaaitkat ei saa teha nägu kõrvuni (guess what I am like when sitting in a class?)

 

Yayah, alustame nüüd päevauudistega

Täna oli minu jaoks rahumeelne pühapäev. Ärkasin ja olin perega kodust eemal veits, käisime ostsime mulle kiivri ja rulluisutamiseks kaitsmetekomplekti (käekaitsmed, põlvekaitsmed ja küünarnukikaitsmed). Suht ilusad, missiis, et nendega sõites on robotitunne ja suvel oleks ilmselgelt megamega palav.

Sealt siis koju ja mul oli kinnisidee klaver (ruttu) ära harjutada, et ma saaks juba oma uusi kaitsmeid kasutada ja rulliatma minna. Üliüliüliväga tahtisn rulluisutada. Selline väikestviisi “spordipäev” oli planeeritud juba enne nädalavahetust. Ma kavatsesin pühapäeva kasutada kui hingamispäeva. Nii mõnus on mõelda, et saad terve pühapäeva logeleda ja välja puhata enne kooli. Siiski, klaveri harjutamine võttis 1,5 või 1 h (ei vaadanud vöga täpselt kella) ja ma laupäeval jätsin tegemata vannitoa. Olin veits tusases tujus (Loviisa sõnaraamatu järgi – loe – värvitus, kurvas, närtsinud) ja ei suutnud müelda, et pean koristama. Eks m a ikka sundisin end, aga ei saanud suuremat tehtud. Minu üliorralik isa koristas tundide viisi aj nagu ikka, oli pettunud, et keegi appi ei tulnud. Ja sellises tujus nagu ma olin, ei olnud mul ausõna jõudu. Tagatipuks kutsus umbes 3 inimest mind välja ja ma läksin närvi juba nende jätkuvatest telefonikõnedest ja oma täitmata lubadustest (nt, et umebs kell 17 õhtul olen valmis), samal ajal konutasin kuskil üksi ja mõtlesin, et miks peab nii väga energiat olema..

Õhtu poole, kui ma olin saanud jagu oma klaveri harjutamisest ja merisea puuri puhastamisest, olin ikkagi suht jõuetu. See oli millegipärast kestnud 5 h. Mis mul viga oli. Aga õigus – suure oisa ajast konutasin ka. Oh seda mind küll! Enda rahustamiseks võin öelda, et kõigil on vahets halvemaid päevi ja see ei tee meid endeid halvemaks, kui need üle elame. Eks ju?

Tol õhtul läksin rahunesin enda väga kalli sõbranna pool – Marta-Liisa. Temas on mingi üliarmas rahulikkus ja mõistlikkus ja ta on tore ja tark ja väga andekas. Me elame kõrvuti kortermajades ja käisime samas koolis ja käime samas muusikakoolis. Marta on suurepärane inimene. Temaga oli eile nii erilien koos olla, me istusime ta voodisse ja lugesime ajakirju ja kuulasime Iris Vesiku plaati. Ta pakkus mulle igast komme ja küpsiseid ja…ta on lihtsalt nii armas. Tule taevas appi!

Aga siiski – tänsest..

Täna kui olin šopingul ära käinud, olin kodus, et hajrutada klaverit, pärast tegin ka terve vannitoa korda (jesss, WC-poti küürimine + vanni küürimine + kraanikausi küürimise + põranda küürimine + muude räpasuste küürimine. Vähemalt tegin 2. osa vabatahtlikult, et õde aidata. Kui see koorem kaelast sai, panin riidesse (oo ei, ennem sõin mõnuga paar nussa-saia ka!!!). Vot siis panin riidesse (oo ei, ennem helistasin kaaslasele, et tulgu ka!!!), ja vot siis panin riidesse. Panin uhkelt oma uued kaitsmed ka.

Minumeelest jääb see sõit veel kauaks meelde. Kurvana ja heana küll. Noh, see mida kohtasime ja nägime, on päris eriline. Sõitsime mudiu täiega normaalset ja tavalist rad apidi. Umbes paarist minutist piisas, kui me mõlemad veendusime, et olime suure vea teinud, kui jope selga panime. Higi voolas.. Päike paistis. Ja kõige õudsem/lahedam osa oli veel ees. Kui me oliem juba pea pool teed ära teinud, sõitsin ma ühest kohast ja vaatasin, et mis plekk või asi nüüd see oli, millest mööda sõitsin. Jas ma kiljatasin kui aur sian. Rohkem üllatusest kui õudusest. Seal oli konn..vähemalt ma arvasin, tegelt oli 2 konna. Ja võite oma ilusate peadega arvata, mida konnad sellisel kevadisel ajal ikka teevad. Nad olid täpselt keset jalgratta teed. Ja nõnda on pildistki hästi näha.

Ma ei julgenud endam üldse liigutada, samal ajal kui mu kaaslasel pildist süda pahaks läks. Mina üritasin oma lemmikloomi kaitsta, hoiatades mööduvaid inimesi (ja seistes konnade läheduses). Õnneks mitte väga kaua hiljem võtsid loomad aru pähe ja üks ratsutas minema. Sell hetkel imestasime me mõlemad, et kus see teine sai, kui üks minema kepsles..

Konnasid kohtasime veel ka sama teedpidi tagasi tulles. Mu kaaslane (ei hakka ta nime avalikkusele tematama, aga panen hüüdnime – Liina) pidi peaaegu hulluks minema kui ta nagu uss vingerdas, kui ta märkas mis olevus tema ees seisis. Nii hea, et Liina talle otsa ei sõitnud. Kuigi ega suuremat vahet poelks olnud, sets mingi ratas oli ilsmelt mitte väga kaua aega tagasi sellele üksikule õnnetule epale sõitnud. Kummijäljed olid asfaltil näha. Mul oli sellest üksiklasest niiiii kahju.

Kui me selle 2 kilomeetrise raja edasi-tagasi oliem läbinud (4 km kokku), läksime veel edasi kuskile 1 km sõitma. See oli suhteliselt minu maja lähistel. Niisiis saime ka selle vaikselt sõidetud. Joogijanu oli suul ja Liina rääkis, et tal jalg kuskilt juba valutab. Nõnda läksime siis mõlemad pärast kibekähku koju jooma.

Ma veel mõtlesin õhtul õue ka minna, sest mind kutsuti ja ilm oli nii ülisuper. Kahjuks ei venitanud välja ja jäin ülikaifis ja heas meeleolus oma väga mõnusasse, pehmesse tuppa ja olin nari ülemisel korrusel mängisin telefoniag ja rääkisin oma üliüliülikalli emme ga juttu. Ma tahaks seda talle praegu öelda: “Emme ma niiiiiiiiiiiiii armastan sind! ♥” Jah…nõnda ma siis end nautisin.

Viimasel ajal on mul selline keele õppimise rutiin, et vaatan iga päev vähemalt 30 minutit jaapani keelseid asju ilma subtiitriteta. Usun, et see on väga arendav.

Viimane asi, mida ma siia kurjutan on see, et seoses ühe erilise asjaga ma ei pea kooli minema. Ma saan bioloogia koolitusele minna. Ma pean veel homseks välja mõtlema, kuidas kohale jõuda. Saab olema eriline! ^^

OIJJJJJJJJJJJJJJJJEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE just sain teada, et tädipoeg on juba otsustanud meile elama tulla ja Treffnerisse maanduda. Super. Elu läheb käima alles nüüd!!

Tänan Johannakest juba ette, et ta kommenteerib. Või panen ikka täiega puuse XD