Comeback with a serious topic

Jap, siin ma jälle olen üle pika aja.

Ma pean olema aus. Mu südames on täan hirm, alustades seda uut postitust.Mitte hirm teie arvamuse ees, avdi hirm Jumala ja saatana ees ning hirm lõpuaegade ees. olen end alati tundnud nii kehva Jumala teenijana, ent nüüd ühel hetkel, mul on tunne, et see ongi kõik, mida ma saan veel teha, sest käes on lõpuajad.

Palju pole jäänud, kõik, mis ilmutuseraamatus kirjas, hakkab reaalseks muutuma, vägagi. See on mõne aasta küsimus ja kõik läheb. Ma nii soovin, et oleksin üks hea kristlane ja õige Jumala silmis, ent siiamaani pole mul head ideed, mida selleks teha. Tean, et tahan teenida ja olla kristlane, kellest on näha, et Jeesus elab ta sees, ent mida ma päriselt tegema peaks? Kuhu Jumal mind kutsub? Kui palju on kaalul? Palun lihtsalt armu pärast ja ka selle pärast, et Jumal annaks armu kõikidele teistele, sest kui vähesed saavad taevasse ja KUI suur on see aeg, mis tegelikult on võrduseks igaviku ja maapealse elu 60 aasta vahel. Kui suur on see vahe, mis näitab, kui tähtis on teenida Jumalat.

Usun, et lähiajal tahan palvetada sellest murest kellegagi, kellegi hea Jumala uskujaga. Ka mina kavatsen uskuda. Kohe täiega.

OLGE ÕNNISTATUD ja ärge unustage, kuidas on aeg kaalul Teie elus.

Tsau.

Õige natukene kirjutan ka täna :)
Viimasel ajal läheb mul hästi :)

Ma tegutsen nii palju,  aga olen juba harjunud rabama, ja nii ongi hea.

Ma naudin hetke :) Kuidgai alati on nii hea ja tore ja rõõmus, vahest kurb ja ilus ja romantiline!

It´s all about learning to dance in the rain :)
Sain hiljuti tuttavaks mu elu parima sõbrannaga, ma ütleks, et ta on mu hingekaaslane (sest ta on minuga samast soost XD).

See on ilus, puhas, südamlik armastus :) Jaapanlane!!! Ta nimi on Yukami, ta on imearmas, 20-aastane, tuli Eestisse reisile ja käis mul külas.

Mul pole sõnu. Ta on mulle väga kallis :)

Ma ei hakka pilti temast panema, kes soovib teada, missugune on, sellele võin näidata.

BTW! Marta-Liisa on väga väga andekas. Ta kirjutas laulu ja need inimesed, kellele ta seda esitanud on, on nutma hakanud. Olen üks neist. See läks hinge. See oli VägaVägaIlus ja lihstalt hea, perfektne.

Ma armastan teid kõiki nii väga, ja oma sõpru <3

 

PS! Eelmise postituse pilt on AniMatsurist, toimub iga aasta septembris ja see on see koht, kus on “all about Japan”, seal kohtusingi Yukamiga :)

Today – all emotions

Tere kallikesed!

Viimasel ajal on nii palju muutunud. Kuigi mul on olnud südames väga raske ja tunded on minu üle võimust võtnud, tunnen ma, et alus on pandud millelegi uuele. See on V Õ I M A S. Aga kuna see on isiklik, ei hakka pikemalt rääkima.

Mul on igaljuhul olnud raske emotsioone ohjeldada. Targem ongi kõik endast välha saada. Kui ma olen kurb, siis ma alati tahan enda tunded kuhugi üles kirjutada.

Kui aega rohkem kirjutan täpsemalt, nõustudes Johannaga, ka mina elan viimasel ajal nädalavahetustele.

Koolis on raske, õppida antakse liiga palju, kuna ma tegelen ise ka liiga paljude asjadega, siis aega on vähe. Keerasin oma tunniplaanid pekki, nüüd on jälle nii, et kõik päevad on täis, puhata ei saa, jõuad õhtul väsinuna koju ja õpid uneajast.

Mul pole valikut…

Aga täna on mu sünnipäev!

Järgmises postituses seletan, mis pilt see on ^^

Soovin, et saaksin siia blogisse veel kirjutada, aga kahjuks pean nüüd magama.

Armastan

Päike! ^.~

Päris paljust oleks rääkida..

Näiteks sellest, et mu isa vannitoas remonti teeb, või et ma juba terveks hakkan saama, või et nii raske on sünnipäevaks kuupäeva paika panna, või et ma nii armastan klaverit mängida..

Noh.. Saitegi teada!

Ma viimasel ajal olen nii õnnelik. Asjad lähevad hästi. Ma kuulen juba paljude suust: “Vau, su jaapani keel on nii hea, kui kaua/kuidas õppisid, õpeta mulle ka!” Või et “Sa alati kiidad teisi, aga tegelt oled ise ka uskumatu, sa lihtsalt ei saa sellest aru” või “Sa oled nii tark”….. Seda kõike ei mahuta siia ära. Ma tahan teile öelda, et need sõnad tähendavad mulle nii palju! Ainult teiste pärast olen ma see, kes olen.

Ja ma olen tänulik kõikidele, kes mu ümber on, isegi neisse, kes kritiseerivad.

Lõpuks on sellest abi, see õpetab toime tulema ka raskustes.

Nii et minu austus teile, igale ühele!

Üks minu tsitaat:
“Ärge kunagi mõistke kedagi süüdi, sest iga asja taga on põhjus, ja põhjuseks on valu…

Aga tehke head ja aidake üksteist :)”

 

Chillin kodus.

Tsauuuuu..

Ma siis teen blogi nagu eilegi.

Eelmine kord oli aega nii palju üle, et pidin blogima.

Pärast kooli (eile) läksin ruttu kodust läbi ja kohe bussile ja kohe ülikooli. Kohale läksin 1h enne oma tunni algust. Asi oli selles, et juba esmaspäevaks peavad kõik dokumendid aetud olema.

Ma mõtlesin ja tuli välja, et kui ma nii ei teeks, ei jõuakski dokumentidega esmaspäevaks valmis.

Niisiis läksin, ajasin asja korda ja lisaks jäi 30 minutit ülegi.. Mul polnud midagi teha, niisiis istusin maha ja blogisin.

See 1. pilt mu blogis oligi sellest, kuidas ma seal istusin (XD)

—

Kusjuures minu uues rühmas on niiiii toredad ja sõbralikud kaaslased. Saingi kohe sõbraks nendega. Nad on igati abivalmid ka..

Appikene! Ma oleks nagu taevasse sattunud ^^

Nii et uue gruppiga olen täiega rahul!

—

Niisiis..

Ma olen tegelikult haige praegu, nii et viibin kodus (XD).

Mina xd

Muud tarka öelda ei oskagi..

Olen ülikoolis!! *excitement*

Siin ma nüüd olen!

Õpin jaapani keelt Tartu Ülikooli keeltekeskuses.
Kuigi ma olen siin järjekordselt üksinda, tosinate täiskasvanute hulgas, alati võõrastega kohtudes, olen see mina.

ALATI SAMAMOODI!!!

Nii kui jõudsin enda rühmaga ära harjuda ja sain suurepärase pinginaabrigi, nii ma jälle peaees tundmatusse rühma sukeldusin.

Lugu on tegelikult sellest, kuidas ma jaapani keelt läksin õppima.

Vot…
Kusjuures ma pole mingi sajand juba midagi kirjutanud..

Läheb mul endiselt hästi muidugi!! (selline ma olen)

Kuna ma siin Tartu Ülikoolis seda armastatud keelt õppima hakkan, saan selle eest veel mingeid punkte ja mingeid asju arvestatud – nii ütles mulle siinne õppekorralduse spetsialist ;D

Vägev eksole!!

Elu on põnev!!

Midagi muud tarka öelda ei oskagi..
Thanks, et lugesite!

Juuli, suvi~suvi~suvi~~ ♥

Tere!

Olen blogimisele juba tükk aega mõelnud, aga sea mitte teinud. Kui Sigrid kunagi ütles, et ma peaks ikka blogima ka, siis olin üllatunud :) Tavaliselt keegi ei ütle, et “Millal sa blogid?” või “Ma tahan juba lugeda!” ja see oli tore.

Lugesin just hea sõbranna, Kreete blogi ja siis tuli jälle idee blogida. Mul ei ole üldse palju aega täna selle jaoks muidugi. Kiire on magama minna. Ma ei taja ju põõnata päev otsa. See ei ole elu :D

Mul on järsku mingi hull plaan tekkinud, et 1. augustiks kõik 2200 hieeroglüüfi ära õppida. Kuna ka Jaapanis on need tavakasutusel, siis tuleb. Ja see on nii põnev!

Ma tegin vahepeal nädal aega 50 tükki päevas (nii palju tehes jõuankõik 45 päevaga ära õppida, millest kiiremini ei tea, et keegi oleks maailmas teinud, ilsmelt on, aga ei tunne sellist inimest. Igaljuhul, see on meag kiire võrreldes näiteks jaapanlaste enditega. Neil läheb aastaid, and õpivad põhikooli lõpuks (vist?) kõik ära, aga võib-olla ka gümnaasiumis veel.

Üldiselt..JAH. Olen rahul sellega, et eesmärgid paigas on, sets nii liigub kõrgemini, kiiremini, kaugemale. V O T!

Suve jooksul olen tädil ja vanaemal külas käindu (pmts mõlemal vanaemal, sest üks elab tädi juures). Väga toredat aega olen veetnud, aga tahan juba mõlemat uuesti külastada.

Kodust eemal olles on nii hea ja rahulik, sest sul pole kohustusi, lihtsalt puhkad ja magad ja sööd. Samas on palju aega, et lõbutseda või õppida (eelnev jutt). Isa juab rääkis, et läheme varsti perega uuesti vanaemale külla. Olen õnnelik :)

Hiljuti olen kodus siin rahmeldanud. Puhastasin loomade puure ja täna jälle koristasin 4 h tuba (sahtli koristasin ka ära, see oli ammusest ajast koristamata). Leidsin isegi 3 kuud kadunud olnud mp4ja. Milline õnn! Niisiis nüüd on hing rahul, et kõik tehtud sai. Koristatud toas on nii hea olla. Ma saan mitu korda parmeini keskenduda õppimisele. Jess.. Olen rahul :)

Praegu ongi nii, et naudin suve ja ma julgen öelda ka, et ma väärin seda puhkust. Mul pole aega samas kuangi üle. Siiani. Igavus aitab vältida see, et absoluutselt igas päevas on mul mingit õppimist ja ma naudin seda :)

Tore on see, et tädi lõikas mulle tuka. Vahepeal jõudis see (mõne nädalaga) liiga pikaks kasvada ja iis lõikas emme selle uuesti lühemaks, aga natuke sakilsielt (vabanda, emme!!!), ja juba 2 päeva hiljem (täna, 30. juuni) on see suhteliselt heas vormis. Mulle õnneks sobis tukk. Suht muretsesin, et mis saab, kui ei sobi :)

Ma sain hiljuti omale ka uue veebikaamera. Vanal polnud sisseehitatud mikrofoni ja see oli vana. Ikka vähemalt 3 aastat. Viimasel ajal areneb tehnika kohe eriti kiiresti, nii palju on asjadel puuteekraane, ilmub meeletult uusi mobiile ja tahvelarvuteid ja rakendusi neile.

mõned pildid:

Kuna ma nii hullusti jaapani keelt õpin, siis ma soetasin endale mobiili jaosk puutepliiatsi, pehme, tömbi otsaga, aga see on hea kordamiseks, sest ma õpin nii, et kirjutan uued tähed kiirelt läbi (kui aeglaselt teeksin, võtaks see terve igaviku, s.t. 10 h!!!) ja pärast kordan ja kordan, nii on lihtne ja effektiivne. Mul on perfektne raamat, et meelde jätta.

ja üks tähtis asi veel! Ma sain tuttavaks jaapanlasega. Kui mul vähegi õnnestub, tahaks selleks agea võtta, et pikemalt rääkida. Ilmselt ma teen editi sellele postitusele. (täiustan juttu).

Igaljuhul mu tuttava tuttav, Eestis käinud Jaapanist päris poiss, vahetusõpilane Eiichi. Ta on lahe! Ma kohtusin temaga üleeile. Ta on Eestis natuke aega. Igaljuhul. Mul oli võimalus kohtuda temaga, sest ta on mu tuttava tuttav ja kuan ta on jaapanlane ja ma pole elusees veel ühegagi otseselt saanud rääkida, sest kui ma kedagi jaapanlase moodi näen, löön araks ja ei taha teda tüütada (ikkagi surmvõõras inimene), siis ma ei tee seda, kui arvatavasti kuskilt Eestis või välismaal jaapanlast näen. Seekord am sians eda thea! Seekord ma võtsin siegi enda Jaapani-fännist sõbranna kaasa ja me läksime esmalt tüdrukutegruppi ja siis Eiichiga kohvikusse. Noh, tüdrukutegrupiga tegime omad asjad ära ja kutsusime selle lõpuks endise vahetusõpilase kohale. Kui ma teda elusuuruses nägin, siis ma olin kohe: “Vaata, vaata, at on siiin!!!!!”, ütlesin seda oma sõbrannale. Siis mu süda hakkas peksma (dokidoki). Sest jaapanlase don minu jaosk mdiagi enamat kui lihtalt jaapanlased. Nad on pärit sealt, kuhu musüda midn kutsub. Nad teavad kõike. Nad oskavad jaapani keelt. Nad käiavd jaapani koolis. Nad on nunnud. APPII! Ja me läksime siis kohvikusse kuan ühel tüdrukutegrupi liikmel hakkas seal töö バイト (baito ehk töö poole kohaga/part time job). Ja me jäiemgi põhimõtteliselt 3´ks või 4´ks sinna. Kõik tüdrukute grupist lahkusid järk järgult, aga mina jäin ja mu sõbranna (Sireli) ja Eiichi.

Meil oli tõesti hea aeg koos. Ma jään seda igatsema. See kuidas ma lasin enda sõnaraamatusse tal oma nime 漢字´des (kanji´des ehk hieeroglüüfides) kirjutada, aga kuna lasin seda vildikaga teha, on 2. hieeroglüüf lugematu; ja see kuidas ma rääkisin koguaeg kolems keeles, et ta vähegi aru saaks (ei, ta eesti keel oli väga hea, aga ta polnud ikkagi 3 aastat saanud rääkida [kellega sa ikka Jaapanis eesti keelt räägid] ja ma tahtsin, et ta ei tunneks end kuidagi ebameeldivalt või segaduses; see kuidas ma tema nime ütlesin koguaeg: Eiichisan või Itou Eiichisan (sest san on viisakas liide nime taga, tähendab noorhärrat, preilit, daami, härrat olenevalt, kellele ütled); see kuidas ma alati üritasin jaapani keeles rääkdia ja ei saanud lauset ära lõpetada, sest ei teadnud viimast sõna; see kudias ma ajasin sõnad raha ja maiustused sassi (raha = okane; maiustused = okashi); see kuidas ma palusin, et ta jaapani keeles räägiks; oma kooli koolivorme joonistaks, kirjutaks migni kahtlase lause, mida me iga draama ja anime alguses kuule (kono bangumi wa koraano suponsaa no deekyou de okurishimasu, ma ei tea kudias kirjutatakse) ja kuidas ta naeris, et esimets korda siukest asja kirjutab (mingi totaalne nonsenss); kuidas ta tehnikat oskas käsitleda; meelde jääb ka see, kuidas ta mind jaapani keelga aitas, kui ta mu lugemist (lugeisn ta jaapani keelset piiblit :)) kiitis ja kudias tegi selgeks vahe vanaema ja tädi vahel (vanaema= obaasan;tädi = obasan) küsisin, kus ta elab (Aichi-ken, Seto-shi x-x-x [Jaapani aadresson numbritesüsteemil põhinev, poel tänavanimesid]); see kuidas ma tahtsin teada, kas mu äsjasaadud kirsiõitelõhnaline kehasprei meenutab päris Jaapani kirsiõite lõhna, ja see kudias ta seda omale laskis kätele, neid hõõrus ja nuusutas , ja et ta ütles, et enam-vähem, rääkides Jaapani šampoonist, msi oli kirsiõitelõhnaline ja seda spreid meenutas;see kuidas meiel kellegile ei meeldinud AKB48 (mingi Jaapani ülipopulaarne tüdrukutebänd, kes teeb singlitele reklaame pesudes ja ma ei taha tead amida muud) ja kudias Eiichi rääkis, et plaate ostes ons eal hääletamiskupong, millega saad hääletada ühe bändi liikme poolt ja populaarseim saab järgmises singlis keskele (s.t., et saab rohkem tähelepanu, sära ja laulmiskohti) meelde jääb see, kuidas me Sireliga koguaeg endamisi südames rõõmustasime ja kudias me ütlesime kõige kohta すごい　(sugoi ehk lahe, hämmastav, vinge) või かっこいい　(kakkoii ehk lahe, hea välja-nägemisega, tuus) või かわいい (kawaii ehk nunnu, armas). See oli nii tore, nii tore. Mina juba ei jätnud. Mul polnud silmi kellegi muu jaoks lihtsalt. Ma küsisin ja küsisin ja vabandasin, et ma olen üks igavene tüütus.

Selle imelise päeva lõpuks saatsime noormehe bussijaama, sest ta ööbib enda vahetusperes :)

Mulle jääb see igavesti meelde. 初めての経験だから (hajimete no keiken dakara ehk “sest see on ju mu esimene (selline) kogemus” Ma olen südamets õnnelik, et mul oli võimalus rääkida jaapanlasega :) Mul on südamest eha meel, et ma tunnen ühte jaapanlast. Nüüd ei ole ma enam migni friik, kes räägib ilma teadmata, ma räägin nüüd seda, mida ma tean, et nii on. Mida ma tean, et ni on, sest TEMA ei ole eitanud või on mind parandanud asjadega, millega ma siis eksisin. Ma loodan, et mul tuleb veel võimalusi seda inimest näha. Ma pole ammu kedagi nii..igatsenud? Lihtsalt. The fact that he is a Japanese makes me crazy.

Kuna mul on kiire kiire kiire, pean selle postituse lõpetama. Loodan, et oli huvitavat lugemist :) Olen päris kinel, et järgmist postitust te nii kaua enam ootama ei pea, kui seda :D

Head 1. juulit! Loodame, et Eesti suvi hakkab soojemaks minema, sest juuli on Eesti palavaim kuu. It has to be.

Aitäh! Ma tunnen end südamest rõõmsana, ma naudin puhkust, ent ületan end õppimises, ma naudin kurbust, mida tajun vaadates Jaapani tüüpilisi kurva lõpuga filme, ma karjun õudusest, kui sõpradega mõnd õudukat näen, ma üritan olla hooliv ja näidata, kuidas ma näen elu. Ma olen mina ja mind saatmas on suvi :3

 

Pole veel ujumas käinud. Eelmisel suvel käisin juba kevadel (maikuus). See suvi on väga rusuv ja pilvine ja vihmane ja ma loodan, et see ei jää nii (juba nädalaid on olnud sellien ilm lihtsalt). AGA AITÄH!!!

ülejäänud pildid:

Siin on pitle minuga mu tukast, ühes püherdavast kassist (tädi aias käiv naabrikass), minust ja mu sõpradest, arbuusist aj vahukommidest (siukene toit on suvine :)), lihtsalt suvemeeleoluseid pilte ja üks pilt, kus ma vaatan kaamerasse (see on ilam tukataja suth huvitava töötlusega tulnud).

 

 

Current Obsessions:

Eating watermelon ♥ Learning Japanese ♥ Skyping and adventuring with my webcamera ♥ My fringe ♥ Being free and relaxed cuz it´s the summer ♥ Blogging ♥ Christianity ♥ Eiichi ♥

Kas oled üritanud lihtsalt armastada kõiki? Mina olen. Ja sellel on siiani nii suured mõjud mu käitumisele.

See kui sa seda proovid, tähendab, et oled liikunud sammu positiivsuse ja armastuse poole. Selline tõeline armastus jääbki sind saatma, sets kust sa külvad, sealt ka lõikad.

 

ÕNNISTUSI KÕIGILE!!!!!!!

Siiras, Vaimulik.

Heiheihei.

Kuna minu arvates teeb ühe blogi tõeliselt hea ausus ja oma emotsioondie üle andmine, siis seda ma vähemalt üritan praegu ka teha,

Pealkiri postitusele tuli sellest, et ma arvan, et täna on siiras päev. Eriti praegu. Ma tunnen siiruse küllust. Lihtsad asjad teevad õnnelikuks ja ma tahan kõigile midagi lihtsat ja head öelda. Niimoodi ma püüangi viimasel ajal elada. Vaikselt samm-haaval üritan elada nagu piibel ütleb. Kõigile mitte-kristlastele – kõik tõed võib kokku panna kaheks reegliks 1) armasta teisi vähemalt sama palju kui ennast 2) austa Jumalat rohkem kui kõike muud.

Punkt 2 – miks ka mitte. Kui Jumal on loonud terve selle maailma ja armastab meid rohkem kui midagi muud ja soovib meile ainult head ja see kes on meid siia ilma lubanud sündida, kes on oma kätega meid kujundanud sellisteks nagu oleme. Jumal on see, kelle pea on täis häid mõtteid meie kohta. Ta loodab, et me naeratame läbi raskuste ja lubab, et kui see maailma on lõpus, viib ta ära oma lambad (need, kes temasse usuvad) ja viib nad otse paradiisi.

Igaljuhul..mina ootan ja loodan väga väga juba oma vahetusaastale minna, aga tean, et 3 aastat on veel ootamas. Kõige rohkem kardan, et midagi juhtub ja ma ei saagi minna. Kas mõni maavärin või üldsegi maailmalõpp (ei mitte see 2012, millest iniemsed räägivad; selline maailmalõpp, millest piibel räägib; sest kui Jumala endagi poeg ei tea, millal tuleb maailmalõpp, kust peaksid mingid tühised väikesed sipelgalaadsed olevused nagu iniemsed midagi teadma). Jah aga äkki mu suuuuuuuuuuuuuur unistus ikkagi täitub?

Veel loodan ma väga väga selle peale, et ma saan Morning Musumesse lauljaks. See on mu unistus. Ma võin nutta ja nutta ja reageerida asjadele seoses sellega pisaratega, sest see on mul südames. Tõesti. Ja ma vahest kardan olla isekas. Ma kardan, et see soov on minu jaoks liiga kauge. Ma kardan, et ma ei sobi. Aga ma üritan. Vahest ma mõtlen, et ma oskan väga hästi laulda ja ma iga kord imestan iseend, ma ei etagi missugune mu lauluhääl on. See on nii..hämmastav? Ma ei plaani end kiita, aga see tõesti üllatab mind. Anyways, ma loodan, et need 3 unenägu tähendavad midagi. Kui ma täna ärkaisn peale üht unenägu (olin jälle võistlemas), siis ma mõtlesin, et ÄKKI SEE TÄHENDAB MIDAGI?

Piibel tõesti ütleb, et ükski asi pole niisama. Ja ma usun seda. Mitte miski. Aga miks nii. Kas unenäod tähendavad midagi? Ja mida? Seda saab ainult Jumal mulle öelda. Aga ma läksin siis ruttu piiblit lugema, piibel on ju Jumala Sõna. Kahju küll, aga see, mis ma lugesin “make´is sence”. Se oli maailmaasjade tühisusest. Taavet oli kirjutanud. Oli kirjutandu vaimunärimisest jms.. Koguja algusest mõned peatükis (umbes 4-5), kes tahab lugeda. Igaljuhul ma loodan, väga loodan, loodan, et Jumal annab selle võimaluse minna võistlema ja jääda silma ja täita oma unistus.

Ma vahest ikka valetan endale, et präast seda palvet ma enam midagi ei taha. Aga päris elu. Me oleme ahned ja ihaldame alati juurde. Ma siis üritan rohkem Jeesust eeskujuks võtta :) Kõige rohkem ma kardangi, et mu unistused on isekad (emme arvas, et väga polegi). Aga lõppude lõpuks on kirjas, et Jumal nii pingutab, et mitte meid “ära hellitada”. Just. Ta tahab ise ka meie unistusi täita ja väga. See on lohutav.

Üks vastuargumentidest on see, et miks peaksin mina olema nende tuhandete seast, kellest on palju andekamaid, ilusamaid, võitlus-vaimsemaid, targemaid ja paremaid. Aga ma ju ei peaks end nendega võrdlema. Ma lihtsalt usun, et võib-olla kui (rõhutan KUI) Jumal tahab mu plaani täita, on ta just minu valinud.

Alati ootab teel ees palju raskusi, millega võidelda. Aga selle kohta oli ak facebookis üks tore tarkusetera. Alati on rohkem neid, kes oma suurest unistusest loobuvad käega lüües ja arvavad oma suutmatust ette. Võib-olla on see raske, kauge ja suur. Aga tõesti ei maksa kunagi kaotada lootust millegi tähtsa nimel. me ise ei pruugi kunagi teadagii kui lähedal me olime kui käega lõime. See tähendab – minge naeratusega vastu kõige raskemale, sest tõelise jõupingutuse koral on isegi läbikukkumine auväärt. Pealegi..kui 1. korda ei õnnetsu võib ka järgmien krod õnneks minna. Nii Tanaka Reina kui Fujimoto Miki ei saanud võistlustelt läbi 1. korral. 2. kord osutusid valituks. Just nii. Pea püsti, Loviisa :)

Järgmine vastuargument oli see, et ma isegi ei oska õieti tantsida ja ma pole üldse jaapanlane ja 0len mitmeti teistmoodi. Ja ma nüüd mõtlesin välja kust sellised valed maapeale satuvad. Need on saatana valed meile. Sest saatan ei taha kuangi meid õnnele vastu viia. Jumal aga aitab seda teha kui käime Temaga. Niisiis, mina panen kogu oma lootuse Temale, sest ise ei tea ma mis mind ees ootab. Kindel on see, et ma ei tee midagi raha või kuulsuse pärast. Ma olen sünnist saadik tahtnud saada lauljaks.  Ja ükspäev kuulsin ka raadiost saadet, et alati Jumal ei nõua, et vahetaksime oma enda tööd või kohta, et teda järgida. Võimalus on, et Jumal isegi tahab mind ennast teenima panna seal, Jaapanis (kus ongi vähe kristlasi) ja ta pani sellise armastuse Jaapani vastu minu sisse, et see täidaks Tema plaani mulle. Ja on võimalus, et ma ei pea sellest loobuma. See on ikkagi mu südames.

Ja ühtäkki ma tunnen, et need sõnad on õiged. Ühtäkki ma tunnen, et ma suudan ja saan. Et Jumal võib meid tõsta üles oma väes ja anda jõudu ja tahet. Ma tahangi öelda, et ise ei suudaks ma midgai. ma lihtsalt tean, et mul on külje all keegi kõikvõimas, kes on mind ja sind teinud, et me näitaksime üheskoos enda läbi ka teistele seda valgust, millega ta meid loonud on. Jumal..ta on mu iidol :)

Ja kes veel ei eta. Jumal eksisteerib.. Sest miks see on kõige tulikuumem teema, millel vaielda? Miks on just Jumala-teemadele osa meie ajust eraldi reageerimas kui temast räägime ja mõtleme? Või kust tuleb see suur tuhin uurida välja maailma saladusi vaimudest, üleloomulikest võimetest ja muust? Aga mis on see asi, mis hoiab kõiki elusolendeid koos ja miks on see risti kujuga (Jeesus, Jumala poeg suri ristil)? Või miks jällegi kosmost vähendades on see risti kujuga? Miks juhtuvad imed? Miks Jeesus elas, on ju tõestatud, et ta seda tegi, miks siis keegi ei või oemti uskuda, et ta oli Jumala Poeg? Kuidas on iniemsed surnud ja ärganud tundide või päevade pärast ellu? Kuidas on inimesed surnud ja sattunud taevasse või põrgusse ? Miks miks miks? Miks peaks see kõik olema vale?

Miks te ei usu või ei taha uskuda headuse ja armastuse jõudu maailmas? Miks te ei taha saada päästetud kõigest halvast? Miks te ei soovi saada õiget lootust, rahu, sõpru ja õiget armastust? palun…..miks?

 

Kui te seda lugenud olete, siis ma üle kõige soovin, et te mõtleksite mu kõige tähtsamatele sõnadele järele.

Tahan vabandada, et sellise postituse tegin, aga paistis, et ma vajasin midagi endale. See on siiski minu blogi, minu mõtted ja tunded ja sõnad. Ma vabandan, aga see ongi minu sisemus. Ja võimalik, et mõistate mindki paremini.

Pildid.

Üle pika pika aja blogin jälle mobiiliga. Mul on totaalne tuju selleks ka praegu. Esiteks on mul meeletult pilte siia toppida (moblast otse on see kõige lihtsam).
Kool on hull. Aga ma püüan. Eile oli eurovisiooni 1. poolfinaal + päeval oli klaveris eksam. Olin mega närvis. Ainult üks lugu tuli normaalselt, aga ma sain 4, pole veel kunagi nii rahul olnud sellise hindega. Jesss!!!!

Aga magasin vähe, sest vaatasin eurovisiooni. Lemmik oli Albaania.

Muidu olin veitsa mures, sest mul oli maksimum 4 järeltööd täna. Päriselt tegin geo 4`jale. Koju sain ühe järeltöö, nagu minu esimene kodune kontrolltöö. Homme 8. tund lähen eesti keele järeltööle. Naljakaks teeb asja see, et lähen sinna vähemalt 8. kord. Pole kordagi veel halva hinde pärast käind, alati mingi puudumise pärast. Loodusõpetuse järeltöö on teisipäeval 8. tund. Tulevad alles pikad päevad. Reedel tuleb niisama matas KT.

Täna oli loodusõpetuses õuetund. Tegime Milla-chi’ga pilte.

Koolipäev väsitas täna kõiki täiega kuigi oli suht tavaline päev. Bo peaaegu…v.a. et ma 2,5 h kauem koolis olin. Homme on loovtööde kaitsmine. See on päris karm värk. Annan endast parima.

Mis siis öelda..tööd on palju, annan lõpuni endast parima.

Rohkem praegu kirjutada ei saa..
Head ööd!

Pildid: